Rostbiif, maasikad ja rucola

Kes on boss? Loomulikult keegi, kellest räägitakse ainult HEAD. Minu oma on nn raudne leedi, olles eduka mõtlemise, emotsioonide juhtimise ja enesedistsipliini ülim näide. Ta omab võimet jätkata ka siis, kui asjad ei laabu. Sedasorti innukuse ja enesekindluse najal on boss saavutanud ülima trenditeadlikkuse. Bossi jõulupakis on ALATI kõige hõrgum hanemaksapasteet ja peenem šokolaad. Loomulikult on ta kursis kõige uuemate kultuurisündmustega ja teab kõige paremaid söögikohti. Veiniriiulite virr-varrist leiab ta eksimatult nüansirikkaimad prosecco`d. Bossi retseptid on uuenduslikud. Kui enamik eestlasi mõtleb siga-lind-lammas liinil, pakkus tema aastapäevad tagasi veiseliha, mis on ju ka nn valge inimese maailmaklassika. Pean tunnistama, et minu Kanada külalised, kelle auks säherduse pidusöögi valmistasin, pistsid hoopis suurima rõõmuga nahka pooltoodete letist ostetud marinaadis sealiha, peale grillimist muidugi, ja tarbisid veel rõõmsamalt A le Coq-i Pils`i, küsides Saku Kuld`ne järele, mida mul kahjuks polnud taipu koju varuda. Aga eestlased olid vaimustuses.

Muuseas- Kanadas pidavat tänasel päeval olema ainult 20% valgeid ja ülejäänud rahvastik koosnevat kõikvõimalikest värvilistest- alustades töökatest hiinlastest ja lõpetades kuritegelike jamaikalastega jne, jne. Seega veelkord rõõm tõdeda, et elame Eestis valgete inimestena ja valgete seas.

rohelist salatit + rukola

pisikesed tomatid

maasikad

punane paprika

rostbiif

roheline pesto

oliivõli

avokaado

võib penne ka

Rostbiifi küpsetaja kohustuslik aksessuaar on lihatermomeeter. Mina lootsin oma sisetundele, kuigi valmistasin seda esmakordselt- ilmselt on bossi eneseteadlikkus nakkav. Kelmetest eemaldatud, poolekskeeratud (muidu liiga õhuke) ja nööriga kokkuseotud vasikasisefilee hõõrusin pipraseguga (nt viie pipra segu), niristasin üle oliivõliga ja panin 15 minutiks 250 kraadisesse ahju (reegel on 7 minutit iga poole kilo kohta), seejärel raputasin mõlemale küljele meresoola ja lasin 20 minutit lihatükil viibida 160 kraadises ahjus. Peale mida lasin tal toatempereatuuril fooliumi all rahuneda. Lihatükk läks külmkappi ja serveeriti järgmisel päeval viilutatult ja seest säravalt roosana koos bossi retsepti järgi valmistatud salatiga. Salatiretsept on küll kulda väärt. Küllap varsti läheb käiku uus veise kereosa ja uus rostbiifitegu. Selleks ajaks muretsen kindlasti lihatermomeetri, sest mine sa tea, kuidas muud lehma kereosad käituvad.

Gurmaanide pärusmaa – verine rostbiif sisetemperatuuriga alles 55°.
Rostbiif on kõige mahlasem, kui liha on keskelt ikka veel roosakas, lihasse torgatud termomeeter näitab siis 60°.
63°- selle staadiumi nimi “pooltoores” ei kõla eesti keeles just meeldivalt, kuid liha maitse ja mahlasus on siiski veel võrratud.
Poolküps, s.t. seest hallikasroosa on praad sisetemperatuuril 71°, nn tavasööjale igati vastuvõetav valmimisstaadium.
Täiesti küpse rostbiifi sisetemperatuur on 77°C, niisugust praadi küll enam õigeks rostbiifiks nimetada ei saa, sest ta on peaaegu kaotanud oma mahlasuse ja kinnitab vähemalt osaliselt nende skeptikute arvamust, kes veiseliha veidi tuimaks peavad.
Kui liha sisetemperatuur on juba 82°, siis on ta päästmatult üle küpsenud ja täiesti maitsetu.

Maasikasalatist inspireeritult küpsetasin maasikakoogi. Retsept pärit ühelt teiselt energiat kiirgavalt töökaaslaselt. Praegusel hapude maasikate ajastul on kook suurepärane. Maasikad võib asendada rabarberiga või teha kummagist segu.

200 g võid

5 dl jahu

1 muna

1 dl suhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

0,5 tl küpsetuspulbrit

Vahusta või suhkruga. Lisa muna. Sega omavahel jahu, vaniljesuhkur ja küpsetuspulber. Lisa ja sega ühtlaseks taignaks. Suru taigen võiga määritud koogivormi põhja ja äärtele ning pane 15 minutiks külmkappi. NB! Suure plaaditäie jaoks tuleb võtta 2 kogust ja plaadile surutud/laotatud ning koos plaadiga kilekotti mässitud taigen võib terve öö külmkapis veeta, kui on oodata külalisi alles järgmisel päeval. Katte jaoks võta

200 g hapukoort

3 muna

1,5 dl suhkrut

250 g maasikaid

50 g mandlilaaste (mina panin kookoshelbeid 2 korda niipalju)

1 tl vaniljesuhkrut

Sega hapukoor munadega, lisa suhkur ja vaniljesuhkur. Lao pooleks lõigatud maasikad taignale, lõikekoht vastu kooki ja kalla täidis/kate peale. Kui plaaditäis, siis 2 kogust! Eriti hea mõte on lisada kattele martsipanitükke. Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit.

Kevade pühitsus Liguurias- L’inaugurazione delia Primavera

Mis võiks olla toredam, kui alustada oma toidule pühendatud blogipidamist vahemere köögiga. Ja veel itaallaste omaga, kes suurimad toidunautlejad ning toidu üle filosofeerijad..

Tee, mis tahad, aga ei ole Läänemere võlud võrreldavad Vahemere omaga. Olenemata rahvusest, religioonist, ajaloost on igal vahemereäärsel maal olemas see mõnus kliima, päikesesoe, parimad lõhnad, värvid, sumedus ja maitsed, mis ühe põhjamaalase õnnehormoonid vallandavad. Rääkimata veinist.. Ja rääkimata õitsvatest puudest-põõsastest ning 20-ne kraadisest kevadilmast märtsikuus..

Seekord viis tee meid Genovasse, ühte peamisesse Vahemere sadamasse, mis Itaalia turismiobjektide esikolmikusse või koguni esikümnesse ei kuulu, aga siiski suurepärane, säilitanuna oma sajanditepikkuse šarmi ja väljanägemise. Kaunis Genova linnas kulgeb ka draamafilm „Genova“ Briti viljakalt režissöörilt Michael Winterbottomilt, peaosas Colin Firth, kelle britilik olek mind jätkuvalt lummab. Juba tee Genovasse on nii vaatemänguline ja mägine, et tasaselt pinnalt saabunu peab pilgu pigem kaugusesse fokusseerima , et harjuda ja mitte kiirpeatust nõuda. Sügavate rannakäänakute taga võib aimata üliluksuslikku autodevaba jahisadamat Portofinot ja Cinque Terre „külasid“.. Aga see on juba hoopis teine jutt. Põhja poole jäävad Piemonte viinamarjaaiad ja Alpid.. Aga see on juba kolmas jutt.

On üks hoopis eriline põhjus, miks Genova mulle nii oluliseks kujuneb. Nimelt on see esimene reis minu armsale-armsale pisipojale, kes saab reisil viiekuuseks ja ka uue uhke itaaliapärase nime- Edoardo. Maakeeli Eedu ja passi panduna Eduard. Mida laps sulle pakub on armastus. See on ühtekuuluvus, vastastikune mõistmine ilma küsimuste ja vastusteta, jagatud rahuhetked. Pea pooleaastase lapse tuju on päikseline, ta naeratab kõigile ning uudistab rõõmsalt ilma ja inimesi. Lennukis ja hotellis on ta seltskonnaelu hiilgav täht, temaga reisil käia on omaette elamus, sellest midagi toredamat vaevalt et leidub.

Niisiis Genovas ei kohta Eedu pere mitte midagi glamuurset, tänavapildis ei näe Ferrarisid ega Bugatte.. Genovas on vanade aegade võlu, kitsad tänavad, igivana San Lorenzo katedraal, peaväljak Piazza De Ferrari, peatänav Via XX Settembre, vana sadam Porto Antico, kõik jalutuskäigu kaugusel. Ka Genova elanikkond on vananev ja siin näeb šikkides ülikondades vanamehi ja päikeseprillides daame. Võib arvata, mis järgnes, kui Berlusconi olevat ameerika presidendi külaskäigu puhul andnud korralduse pesu kuivatamine tänavatel lõpetada. No kuulge, itaalias on traditsioonid!!! Ka söömine käib kindlas järjekorras: antipasti ehk isutekitajad, il primo esimene käik (pasta, risoto), il secondo teine käik (kala/liha salati/köögiviljadea), formaggi juustuvalik, dolce magustoidud ja küpsetised, kohv, grappa, limoncello..

Loomulikult on liguurialased veendunud, et nende köök on parim. Süüakse palju kalu ja mereande, mis ei ole ühel vahemereäärsel maal eriline uudis. Liguuria oma kala on anšoovis ehk acciughe, millest valmistatakse soolast pirukat torta di acchiughe`t, aga seda kasutatakse ka pitsades. Avastan Genova restoranide menüüs erakordse nimistu pastasid, võiks öelda, et Liguurias on pastahullustus. Suppidest tuntuim minestrone ikka alla genovese, lihatoitudest küülik, juustudest kitse- (capra) või lamba- (pecora) juustud. Kohaliku veiniga on küllap sama lugu, mis prantslaste Provence nn kuulsa roosaga, ülitarbitav jahutatult kohalikus kliimas, aga kõlbmatu kodumaale kaasavõetuna kui reisieufooria möödas. Küll aga sobivad mulle ka kohalike seas kõrgelt hinnatud klassika ehk eelroatoidud: parma sink melonitükikestega ja Grana Padano juust pirniviiludega.

Liguuria köögi pärl on pesto genovese. Just Liguurias puhuvat meretuuled kõige õigemini ja paistvat päike õigeima nurga alt, et põhikomponent basiilika saavutaks oma täiuslikkuse tipu :-) Tänud Petronedele, kes kirjastavad eestlasete elu-olu laias maailmas, nii on võimalik saada ka täpsed emakeelsed juhised otse algallikast. Kahjuks on Eestis talv, basiilika ei voha peenramaal ja kuigi näpud sügelevad proovimast, peab pestotegu suve ootama. Küllap peaksid itaallased mind idioodiks, kui prooviksin pestot meie poeürtidest valmistada. Aastaid tagasi ei mõistnud ma rucola-hullustust, kuniks enda aialapil kasvatasin..

Liguurias on väga populaarne artišokk- minu absoluutne lemmik. Maaletooja koduleht annab teada, et artišokk on gurmaanide köögivili, mis 18. sajandil oli suursuguse elulaadi näitaja ja seisusekohane toit rikastele prantsuse aadlikele. Legendi järgi toovat artišoki söömine paremini esile armutundeid. No arusaadav, miks Eestis seda nii keeruline hankida on- rikkaid aadlikke vähevõitu, samas eestlase tunde-elu rikkuses mul kahtlusi pole.

Artišoki valmistamise põhiosa seisneb ettevalmistuses. Artišokk on teatavasti ogaline, see-pärast tuleb tipu-osa ja pealmised lehed eemaldada. Artišokk tumenemise vältimiseks ja maistsestamiseks  sidruniga kokku hõõruda. Youtube-ist leiab hulgaliselt detailseid videosid, sisesta vaid otsingusse- pulizia carciofi (artišoki puhastamine).

Niisiis retsept, mis pärineb Kristiina Praakli „Minu Itaalia“ -st. Võtta parmigiano reggiano juustu ning toppida see artišokilehekeste vahele, maitseks veel pisut soola ning oliivõli. Laduda artišokid ahjupotti istuvasse asendisse, hautada ahjus. Söödav osa on minimaalne, vaid südamik ja õiepõhi, aga see-eest.. Minul valmisid tõelised armuõied.  Veiniks võta külm prosecco või üldse mitte midagi alkohoolset, artišokk mõjub niigi narkootiliselt..