31 juuli 2012

Šokolaad ja mustsõstar


Suurema luuleanniga inimesed nimetavad seda kombinatsiooni heavy metal-iks. Raske. Tume. Kohe peale seda, kui kärme Silja granadillitrühvlite retsepti miss Marple osavusega välja peilis, muutus minu peas väga ihaldusväärseks mõte saabuval sõstarde hooajal just need mustad marjad tumeda šokolaadiga trühvliteks segada.
Üks võluvamaid magustoite eales- maitseküllust ja naudingut rohkem kui lihtsa retsepti põgusal vaatlusel lootagi oskaks.

Mustasõstratrühvlid
300 g 70%-lise kakaosisaldusega šokolaadi
50 g võid 
6 suurt spl mustsõstrapüreed
1 spl mett
kakaopulbrit
Püreesta mustsõstrad ja aja läbi sõela. Saadud püree aja koos meega kuumaks, sega ettevaatlikult juurde tükeldatud šokolaad ja või, kuni kõik on sulanud ja mass ühtlane. Kalla segu nii suurde nõusse, et moodustuks  1,5 cm paksune kiht ja jäta 2 tunniks külmkappi. Lõika sobiva suurusega tükkideks, tükke veereta kakaopulbris ja hoia serveerimiseni külmkapis.
Kui ma oleks šokolaadivabrikant, siis ma ainult neid komme teha vorbikski.


13 juuli 2012

Vürtsköömnete, tüümiani ja tsitruselistega röstitud porgandid, kreemine koor, avokaado, krõmps salat ja pähklised seemned


Räägitakse, et kui enne röstimist porgandid blansheerida (maakeeli: keevasse vette mõneks ajaks visata), saavad nad juurde määratus koguses maitseküllust, mahlasust ja pehmust. Ja kui nad siis veel lõhnavate vürtside ja tsitruseliste mahlaga katta ja kuumas ahjus neil paled õhkama ajada, siis pole joobnustavatel maitsetel ja lõhnadel otsa ega äärt.
Muidugi on oma peenrmaa porgandibeebid veel liiga õrnad, et vürtside kahurväega nende sulnist maitset rikastada/rikkuda, aga poe/turu omad, sellise paari sentimeetrise läbimööduga tegelased, on just parajad!

Vürtsköömnete ja tsitruselistega röstitud porgandid

1/2 kg noori keskmise suurusega porgandeid
3 küüslauguküünt
1 tl vürtsköömneid
1 tl värskeid tüümianilehti
1/4 tl tšillihelbeid
1 1/2 tl head soola
3/4 tl musta pipart veskist
1 spl punase veini äädikat
60 ml oliivõli
1 1/2 apelsini
2 sidrunit

Aja vesi potis keema, lisa porgandid ja keeda  ~20 minutit. Peenesta uhmris küüslauk, vürtsköömned, tüümian, tšillihelbed, soola, musta pipart. Lisa äädikas ja õli ning sega hoolega. Võib koguni saumkiseriga peenestada, aga mulle pigem meeldib, kui koostisosad on ka välimuselt aimatavad.

Kurna ja kuivata porgandid, sega maitseseguga ning laota ahjuplaadile ühe kihina. Poolita tsitruselised ja aseta lõikepind allpool ahjuplaadile. Rösti ~20 minutit eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures kuni porgandid on kuldpruunid. Pigista röstitud tsitruselistest välja mahl, sega sama koguse õliga emulsiooniks, maitsesta vajadusel soola, pipraga ja kalla porganditele.

Salat
1 spl päevalilleseemneid
1 spl kõrvitsaseemneid
1 spl valgeid seesamiseemneid
4 peotäit salatilehti (erinevad)
1 avokaado
1 spl hapukoort
 kaunistuseks söödavaid lilli- kannikesi, mungalilli

Rösti seemned kuival kuumal pannil, jahuta. Laota taldrikule salatilehed, porgandid, avokaadoviilud. Piserda salat üle porgandiröstvedeliku-tsitrustemahla-õliseguga, raputa röstitud seemneid, serveeri lusikatäie hapukoore ja söödavate õitega!

10 juuli 2012

Söögist ei sõnagi. Isadora Duncan, Sergei Jessenin ja muud kurblikud lood.

Isadora Duncan

Esimene lugu- hiljaaegu helistas mulle üks kena inimene, et teada anda sündimise imest ja oma tähelepanekutest maailma iseäralikkuse kohta. Samuti vihjas ta oma hirmudele, kiiretele ja julgete ettevõtmistele ning elu haprusele.  Illustreerimaks elu võimalikku dramaatilisust, rääkis ta mulle loo Jesseninist ja tema kolmandast abikaasast,  kuulsast tantsijannast Isadora Duncanist. 

Teine lugu- hiljaaegu, kesk tüünet suvepäeva,  punase fooritulega üle tee rutates, põrkas 19 aastane kokku liinibussiga ja suri. Ta oli kaunis naine, andekas, toimekas, tark ja miljon harrastust ning ambitsiooni oli tal ka.

Kolmas lugu- 2 aastat tagasi seisis ristmikul auto. Autojuht oli kaine ja oli päev. Ta keeras autorattad kiirustava inimesele kohaselt aegsasti vasakule, et pöörama asuda, kui talle sõitis tagant otsa auto, kes paiskas ta vastutuleva rekka alla.  Temast jäid maha naine ja kolm last. Naine ei saanudki kurbusest võitu,  tema elujõud rauges, haigus pääses võimule ja hiljaaegu ta maeti.

Räägitakse, et Isadora Duncan oli tantsijanna, kes vihkas traditsioonilise balletikunsti ülepakutud graatsiat ja varvaskõnni haiglast halemeelsust. Omas ajastus oli ta muljetavaldavalt kuulus ja revolutsiooniline, väljendades hetkeemotsioonidest improviseeritud  liigutustega sellist rõõmu, lihtsust ja lapselikku harmooniat, mis oli ennekuulmatu. Habras kuju, keda veetles  ühtlasi meeleheide ja mässuvaim. 

Ta on meie ise, enne kui elu õpetab meid "mõistlikuks" selle suhtes, mida loodame saavutada," on kirjutanud Fernand Divoire. "Ta on meie ise hetkel, mil oleme ühtsed loodusega. Temas on süütus ja nooruslik imestustunne kõige elava suhtes. Tal on kaastunne, mis ei lange valusse ja inetusse, vihkamisse ega kurbusesse. Ta on innukas ja eelkõige julge. Ta lõhub maha ukse isegi siis, kui see tapaks. Ja kuna me kõike seda tunneme, tekitab ta meis tohutu vabanemise, taipamise meie endi võimalustest. Ta õpetab meid hinda mitte arvestama, vaid vaatama, mida tuleb teha, ja siis see täide viia. Just seetõttu on tema tants paljudele inimestele kui ilmutus, usuline kogemus. See on neid muutnud." (Blair 1986: XII)

Kui Teil on tugevat (ikka väga tugevat) närvi nii kurva raamatu tarvis, siis Isadora Duncani “Minu elu”.

Olgu öeldud, et raamatus ei ole sõnagi sellest, mida söödi. Andekad, rassijad, unistajad, neurasteenilised tüübid, kes elatusid loomepiinadest, armuafääridest ja ohjeldamatust šampanjast. Vahel harva klaas piima.

Duncan suri 1927. aastal niisama teatraalselt, nagu oli elanud: olles sõpradega hüvasti jätnud, istus ta Pariisi lähedal oma autosse ja hakkas sõitma, märkamata, et tema pikk moodne sall on autoratta ümber keerdunud ja nõnda ta surnuks kägistab. 

Elupõletamine, joomarlus ja dramaatiline lõpp oli selle ajastu kõrgkihi privileeg-   oma elutee lõpetas  (aga alles peale viiendat abielu) ka Jessenin, kritseldades verega märkmikulehele kultuslikud read:

Sõber, hüvasti mul ees on minek.
Sind ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa lõplik olla iganes.

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.