Peedi-kitsejuustu napoleonid

Sügavlilla on intelligentne mõistukõneleja. Ma arvan, et ta on prantslane. Tema stiilitunne, mõistatuslikkus ja nõiduslikkus tõmbavad enda poole, kuid ei lase kedagi lähedale. Ta ei avane kunagi lõpuni ja nii tahad sa teda lummatuna ikka ja veel.

Kirjutab Tiina Talumees oma moe- ja kokaraamatus "12 värvi"

 

Kevadel ja vastu suve on selline värvivalik küll veits kahtlane, aga nii ta on.. peete tahaks ikka kogu aeg. Niipea kui leian mõne uudse viisi sügavlilla kandmiseks või peedi manustamiseks, siis mina kohe olen õnnelik! 

Peedi-kitsejuustu napoleonid

 

5 suurt peeti, röstitud , kooritud
1 tass (240 ml) riisiäädikat
1 tass (240ml) suhkrut

250 g pehmet kitsetoorjuustu
4 tl hakitud murulauku
4 tl hakitud peterselli
2 1⁄2 tl hakitud värsket tüümiani
1 tl värskelt jahvatatud musta pipart

3⁄4 tassi (180ml) värsket apelsinimahla
1 spl palsamäädikat
1⁄4 tl riivitud apelsinikoort
1 väike šalottsibul, hakitud
3 spl oliivõli
3 spl sarapuupähkliõli
soola

3 spl hakitud sarapuupähkleid, röstitud, hakitud

Peedid

Koori peedid ja küpseta fooliumi sisse keeratult ahjus 180 kraadi juures umbes tund. Lase jahtuda, viiluta ühepaksusteks. Eriti hästi läheb neil, kel kasutada selleks mandoliin ja see mul on. Peediviiludest lõika omakorda ühesuurused ümmargused kettad, kasutades selleks näiteks ümmargust küpsisevormi (mille ma jätsin tegemata, sest mul ei olnud sellist, aga ilu nimel peab olema). Aja potis keema suhkur ja riisiäädikas. Keera tuli vaiksemaks ja keeda peediviile ~2 minutit. Kurna, kuivata köögipaberil ja lase täielikult jahtuda.

Kitsejuustukreem

Kitsejuust sega ürtide (murulauk, petersell, tüümian) ja musta pipraga.

Kaste

Aja apelsinimahl potis keema, alanda kuumust ja keeda ~ 4-5 minutit, kuniks jääb vedelikku vaid 1/3 tassi. Jahuta. Sega hakitud šalottsibula, tüümiani, palsamäädika, riivitud apelsinikoorega. Vala sisse õlid, samal ajal kiiresti segades või kogu kraami pudelis loksutades. Maitsesta soola, musta pipraga

Serveerimiseks aseta peediviilule ~1 teelusikas kitsejuustukreemi, tõsta peale teine viil ja suru ühtlaseks. Jätka kuni peete 5 tükki laotud. Lõika ümmargune peeditorn neljaks sektoriks (või jäta lõikamata). Serveeri kastme, hakitud pähklite ja miks mitte roheliste salatilehtedega.

NB! Kauaks seda ilu ei jätku ja ei olegi ette nähtud! Seistes värvub kitsejuustukreem roosaks juba mõne tunni möödudes.

Ideed Tastespottingust ja Saveurist

Millist veinikeldrit külastada Alsace`is?

Prantsusmaa Alsace  (Elsass, kui Teile meeldib kõik saksapärane, või Alsatia, kui räägite ladina keelt) on üks imeline koht. Ajaloo jõnksuva ja kahjuks sageli vägivaldse kulgemise tõttu on see õnnis paik käinud sajandite jooksul Saksa ja Prantsuse valitsejate vahel käest kätte. Tulemuseks on linnad ja külad, kus piirialale omaselt põimunud need kaks kultuuri, keeled ja inimesed.

Kirjutab Kalle Müller eilses Postimehes ja keskendub veinitootjale Louis Sipp. 2008 aastal Prantsusmaal olles fokusseerisin huvid ka veinidele (ja muidugi Provance`ile ja randadele ja..) ning ma mäletan Riquewihr`i tagasihoidlikku tootjat Mack Sipp`i. Seda tunnet, mis üle 30 kraadises palavuses jahedasse veinikeldrisse on astuda ja külmade valgete  erakordselt hästi maitsvate veinidega mekutada, mäletan ma senimaani eredalt! Seepärast sai kohe ettenägelikult mullikilet täis ja muidu tühi kohver kaasa võetud ja lubatud 23 kg raskusena koju tagasi lennutatud! Rendiauto puhul anti Baselis sama raha eest valida Nissan Note ja Alfa Romeo Giulletta vahel. Kas pole mitte hea huumor?

Alsace on kaunis, ühelt poolt vaated Vosgeeside küngastele, teisalt Reini jõe tasandikele. Looklev veinitee põhjast lõunasse (või vastupidi, kui Teil on õnn tulla altpoolt).. imestus-imestus.. 170 km pikkusena. Mööda loendamatuid piltpostkaardilikke külasid ja täis võimalusi nautida veinikultuuri kõige laiemas tähenduses. Lisaks sellele eestlane lihtsalt jumaldab Alsace rieslinguid, pinot grisid ja gewürtztraminereid. Mitte väga noori, aga ka mitte neid kõige tärpentinisemaid. Apellatsioonisüsteemis on samuti lihtne orienteeruda. Kvaliteetveini valmistatakse Sylvaner, Pinot Blanc, Riesling, Pinot Gris, Muscat ja Gewürtztraminer viinamarjasortidest. Kõik valged, lisaks ainsa punasena Pinot Noir. Piirkonna kuulsaid vahuveine, Alsace`i Cremant`e, aga ei õnnestunudki meelepäraseks juua. Liiga tooreks ja veidraks jäid meie jaoks.

Nagu on öelnud Kalev Keskküla, siis euroametnikud, kes oma päevi Strasbourgis mööda saadavad, istuvad ikka tõelise meepoti otsas.

Oletame, et aega selle kenaduse jaoks on täpselt üks päev. Seekord sai igati tõestatud internetiavarustest leitud vihje, et kui on valida vaid üks küla kõigest sellest küllusest, siis Eguisheim. Adumatu, mis põhjusel see nii on, aga see imetilluke paik on koondanud paljud Alsace säravad tähed ja tootjad oma kitsukestele tänavatele. Haruldane võimalus osta ja proovida Eichbergi ja Pfersigbergi mäe veine väga erinevatest aastakäikudest. Boonusena suhelda  veinikasvatajate auväärse seltskonnaga. Paljudele väiketootjatele see amet vaevalt rikastumise allikaks on, aga nad on rahulolevad, terve välimuse, haritud ja lõõgastunud inimese olekuga.

Eguisheimi linnakese teejuht. Nagu näha on valida 34 veinikeldri hulgast!

Suur saak, suur saak! Taamal Leon Beyer ja Paul Zinck

Arusaamatuks jääb, kuidas samadelt mägedelt korjatud viinamarjadest saab  iga erineva tootja puhul täiesti erimaitselise ja täiesti omas iseloomus veini!

Ainult mõned kõneväärt veinikeldrid siis.

Leon Beyer  Paljukiidetud kvaliteedis ja iseloomulikus ultrakuivas stiilis. Oligi meie jaoks liiga kuiv! Saab soetada ka  Liviko Cash and Carryst, muidugi mõista juba hoopis kallima raha eest!

Paul Zinck- ambitsioonikas ja igati kaasaegne nii turunduses kui tootmises. Nende Grand Cru mägedelt Goldert ja Rangen tulevad nende kõige  auhinnatumad rüüped.  Tallinna Kaubamajas täiesti esindatud.

Paul Ginglinger- tõesti soliidne perekond! Väike valik, aga eeskujulik stiil ja puhas maitse. Avatud degustatione`deks juba pühapäeva hommikul kell 9! Me täpselt siis ukse taga ka kolistasime.

Paul Schneider- kujunes absoluutseks lemmikuks!

- Pinot Gris Grand Cru Pfersigberg 2009 : Médaille d’Or Guide Gilbert et Gaillard 2012
- Crémant d’Alsace Brut :Médaille d’Or Guide Gilbert et Gaillard 2012
- Gewurztraminer Vendanges Tardives 2007 : Médaille d’Or au Gewurztraminer du Monde 2011
- Pinot Gris Grand Cru Steinert 2007 : Sélectionné par le Guide Hachette 2010
- Riesling Grand Cru 2009 : Médaille d’Or Guide Gilbert et Gaillard 2012
- Pinot Gris Grand Cru Steinert 2008 : Guide Gault et Millau 2012
- Gewurztraminer Grand Cru Eichberg 2009 : Guide Gault et Millau 2012

 

Räägitakse, et silmapaistvat taset esindavad ka Antoine Stoffer, Bruno Sorg, aga kahjuks me sinna ei jõudnud ja paljud on  pühapäeviti jätkuvalt suletud.

Selline hiiglaslik kooperatiiv nagu Wolfberger oli aga loomulikult lahti!

Muidugi hüppasime läbi ka Colmarist, tõesti kanis Alsace renessans ja romantilised kanalid. Prantsuse linnakeste šarm, patisserie`dest ja boulangeri`dest tulevad aroomid.. uhh! Ja viskasime pilgu Strasbourgi punasest liivakivist katedraalile. Sealkandis on väidetavalt parim Foie Gras. Münsteri juustu aroomid põhjustasid mu kodustes igatahes väikese paanikahoo.

Foto autorid: Maris Tali ja Merilin Tali

Strasbourgi naljad

Norraka prantslannaks muundumine

Kodutee

Basel

Aasta blogimist täis! Ja tegemist taas töötava ema, abikaasa, lastekasvatusspetsialisti, koristaja, aedniku, söögitegijaga jne.. Kõik toredad ametid, aga ühes isikus? Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Basel ja Rhein

Ilmselt olen ma enim reisinud Šveitsis. Ja mitte seetõttu, et ma oleksin ärihai, kes paar korda nädalas sealsetes pankades koosolekutab ja suurt raha pööritab. Või põeksin Šveitsi, kui unelmate reisisihtkoha hullustust. Nii on juhtunud, sest šveitslased on tõesti osavad tõstukeid oma iluga õnnistatud mäekülgedele paigaldama. Kui Alpid on pärlikee, siis Šveits on üks suur ja särav pärl selles. Nii olengi suusakoti rataste raginal (osad rattad kukkusidki alt ära) kellavärgi täpsusega funktsioneeriva rongi peale jooksnud, Mont Blanci imetlenud, Davosi põhjatutesse hangedesse pea ees maandunud, hiiglaslike järvede äärsetes kohvikutes kevadpäikese käes nurrunud, õitsvaid põõsaid ja nartsissipeenraid nuuskinud- märtsikuus, Zürichis ostelnud (tõesti odavad kingad), Genfi kuulsal autonäitusel tiibadega autosid jõllitanud, jalakäija kiirusel autoga üle Passo Spluga kulgenud, sest GPS arvas, et see on parim võimalik tee rannikult sisemaale..Kui itaallased peavad Matterhorni juurde jõudmiseks jalgevahepulgaga justkui kepphobusega üle mäenõlvade galoppima, siis Šveitsi poole peal on selleks rong!! Nii saavad Zermatti ulmekallist linnakesest mäele tõusta ka mukitud tädid naaritsakasukates koos nende Gucci`sse rõivastunud hoolealustega- olgu nad siis lemmikloomad või lapsed- niisama 3500 meetri kõrgusele patseerima. Itaalia! tundub seal, sellise naabri kõrval, vaene ja kole.

Seekord oli aga Šveits ja Basel reisisihtkoht iseenesest. Omapärane valik tõesti, aga..! Loodetavasti värsked rahvaloenduse arvud ütlevad, kui palju eesti noori välismaal õpib. Päris suur number ilmselt! Koduigatsust nad seal ei põe (kui, siis varjavad hästi). Hoopis kojujääjatel tekib tunne, et peaksime neid justkui „vaatama minema“..Nagu oleksid nad haiglas või võõrutusravil :O Igatahes toob selline kohtumine loodetavasti palju rõõmu kõigile osapooltele.

Kuna Basel on ülikoolilinn, siis oli väike võimalus, et elus ses linnas ei ole nii lootusetult igav ja konservatiivne nagu Šveitsis üldiselt. Šveits ei ole seiklejatele, selleks on siin kõik liiga sinivereline.

Kuna Šveits on üks Euroopa jõukamaid riike, on siinsetes linnades ohtralt võimalusi elu nautimiseks.

Ooperiesine lõbus installatsioon. Silmist vettpurskava kuju kohta räägitakse, et teadmata on, kas ta nutab selle pärast, et uus maja on nii kole või selle pärast, et liiga ilus!

Louvre Baseli moodi

Basel Rathaus

Pealtnäha tunduvad šveitslased muidugi sama lihtsad inimesed kui me isegi. Paraku eeldavad nad ka, et maksame samasuguse endastmõistetavusega nendetaoliste astronoomilisi arveid. Šveitsis on oma kontseptsioon rahaga ümberkämisel. Piltpostkaart jääb ostamata, kui  ei näe selleks põhjust sularahaautomaadist välja võtta 50CHF, mis on väikeseim mõeldav summa, mida aparaat väljastab ega taha maksta ka krediitkaardiga, kuna kaardiga osteldava miinimumi 20CHF täitumiseks peaksid soetama veel muud kila-kola nagu alpi lehmade kuldseid kaelakellasid või käokellasid või lihtsalt šveitsi kellasid.

Basel on aga pisut teistsugune tõesti - oluline on kultuur, muuseumid, ülikool. Vähetähtis pole muidugi ka äri ja tabletitööstused. Vaatamata sellele on üldine meeleolu rahulik, lõõgastav, koguni vaikne! Võiks öelda aeg-ajalt ka kanepilõhnaline! Mõni ime, Baselis loodi esimene LSD. Aedades õitsevad põõsad ja sidistavad tuhanded linnud. Puhas, kuigi FC Basel võitis neil päevil meistritiitli ja rahvas rõõmustas tänavatel.

Mina kui suur söögisõltlane, tundsin muidugi ennekõike huvi, mida Baselil mulle kulinaariavallas pakkuda on. Seni on alati mulje jäänud, et Šveits sobib suurepäraselt dieedipidajale. Söögiisu kaob seal sootuks, sest kõik on nii kallis. Teiseks tundub saksa keel mulle millegipärast kõige inetum väljendusviis toiduainete jaoks.. Mitte ükski saksakeelne menüü ei ole seni minu gastronoomilist tähelepanu äratanud. Selles piirkonna spetsialiteedidki-flammekuche, baeckeoffe, kugelhopf.  Booooring! Päris kindlasti on huvitavam mõnes muus keeles lugeda, et kohapealt tuleks kaasa osta Valais`i (Wallis) piirkonna veine, sest need on head, aga Šveits impordib ainult 3% oma toodangust. Igatahes on Baseli piirkond suurepärane koht oma eelarvamustest vabanemiseks. Piirkonnas on Michelini tärniga restorane kaksteist! ja konkreetselt Baseli linnas kolm! Sedasorti restoranide tiheduseskaalal teine koht! Esimene koht kuulub muidugi Pariisile. Chevdal Blanc hotellis Les Trois Rois; Les Quatre Saisons hotellis Europe  ja Stucki. Ja siis veel peen koht Teufelhof, kust saab soetada Šveitsi aasta veinitootjaks valitute toodangut, näiteks Adrian Mathier`i.

Stucki tundus kodus eeltööd tehes kõige erutavam- esiteks austusest Tanja Grandits`i kui naischef`i vastu, kes säherduse raske ameti on valinud. Teiseks „aroma kitchen“ kontseptsiooni tõttu, mis lubab kõikidel meeltel hullata, mitte ainult keelenäsadel. Värvid, lõhnad, kuju, struktuur, suurus- kõik on oluline. Kolmandaks pööraste kombinatsioonide pärast- sibul kaneeliga, kammkarbid kardemoniga, banaanijäätis rohelise pipraga, veis mee ja safraniga. Huvitav!

Haute cuisine Baseli moodi

Maasikad, spargel, hollandi kaste.. riesling

Olgu öeldud, et mitte üheski haute cuisine paigas me ei käinud. Pühapäeval ja esmaspäeval on sellised ka kõik kinni. Elasime täiel rinnal üliõpilaselu, käies Saksa poole peal toiduaineid ostmas, vanalinnas türklaste kebab`idega maiustamas ja ühiselamu köögis koos oma kallitega parimaid endatehtud ühisõhtusööke nautimas- maasikate, sparglite ja Alsace rieslingutega! Rieslingutega, millest lähiajal pikemalt kohe tahaks rääkida!

Minu kallid