17 juuli 2017

Rösti kana nagu prantslased- rosmariini, sidruni ja tüümianiga

Noh, olen nüüd näinud prantslaste suurimat pidu. Tour de France pühitsetakse igas seda läbivas külas nii vägevalt, et kohale on tassitud kõige hiiglaslikumad ekraanid, kõige paremad toidud, kõige veidramad atraktsioonid. Ümbruskaudsed teed on suletud ja rahvas on oma piknikulauad  ootele sättinud varavalges. Ametlikul lehel on nii stardi kui finishi asukoht meelevaldne, ilma igasuguse pikema selgituseta. Ilmselt pole jumalikul peol asukohta vaja märkidagi, igaüks peab ise teadma, kus ta asub ja kust teda otsida.. Ja need tuhanded saavad õnnistatud, sest peo käigus loobitakse rahva sekka miljoneid mütse, särke, muhvineid, pesupesemisgeele, plastmassprille, pastakaid, lippe, poekotte ja muud "hädavajalikku" kraami. Inimesed unustavad oma tagasihoidlikkuse, põristavad trumme ja puhuvad pasunaid. Lapsed on eufoorias, üle kallatud Vitteli veega, suudavad nad üle 30 kraadises kuumuses ja mägisel maastikul maha vändata uskumatu hulga kilomeetreid.
Maison du Parc du Haut-Jura ehk Lamoura ümbrus on maaliline, sõit sinna läheb mööda looklevaid teid ja metsaga kaetud mäekünkaid,  mööda kõige kuulsamaid jõgesid (Rhone, Rhine) ja järvekesi, milles supelda. 
Kui oled Ida-Prantsusmaal, osta kohalikku veini- vin jaune du Jura. Teisisõnu kollane vein Jura maakonnast. 100% Savagnin viinamarjast. Peale keerukat valmistamist jäetakse vein vähemalt 6 aastaks tammevaati laagerduma. Rikkaliku ja jõulise maitsega. Viiluta juurde kohalikku juustu Comté, 24 kuud laagerdunud, maitseb jumalik..




Comté letid 8-ndal etapil, mis läbis Jura maakonda



Röstitud kana rosmariini, sidruni ja tüümianiga.

Koostis:
1 terve talukana
1 sidrun, lõigatud sektoriteks
1 punt tüümiani 
1 punt rosmariini
1 loorberileht
4 küüslauguküünt
meresoola, musta pipart

Kastme jaoks:
kõik mahlad röstimispannist
kollast valget veini
1 spl valge jahu
sool, pipar




Prantslased küpsetavad kana vähemalt kord nädalas.
Prantsusmaal tuleb üles otsida kana  nimega poulet fermier jaune (talupidaja kollane kana - see tähendab põhimõtteliselt seda, et see on maisi baasil kasvanud kana).
Osta saab seda nii kohalikust vürtspoest ehk l`épicerie`st kui carrefour`ist.
Liha on rikkaliku maitsega ja hind on umbes sama kallis kui kuulsal Bresse kanal.

Kana tuleb külmast välja võtta 2 tundi enne röstimist. Totemperatuuril seisnud liha küpsetamine on "salajane trikk", et saavutada mahlane praad.
Otse külmkapist tulnud lihal kuivavad mahlad välja.
Seejärel hõõru kana soola ja pipraga seest ning väljast, pane kõhtu loorberileht, rosmariini, tüümiani, küüslauguküüned ja sidrunisektorid. Lase puhata.
Pane kana  ahjupannile kõhuli ja pista eelsoojendatud ahju temperatuuril 240 ° C keskmisele siinile.
Seejärel vähenda kuumust temperatuurile 190-200 ° C ja küpseta 1 tund.
Ära tee selle ühe tunni jooksul midagi. Torgi kana mingi vardaga ja kui lihamahl ei ole selge, siis küpseta veel 10 minutit.
Võta kana välja ja lase puhata vähemalt 10 minutit, kuniks valmib kaste.
Selleks kalla ahjupannile kogunenud mahlad potti ja lisa vein.
See peaks mullitama minema, nii et lase sellel mõne minuti jooksul vähemaks keeda.
Piserda sisse jahu ja vispelda kastmeks, kuni see pakseneb.
Vala kaste serveerimisnõusse.




Kana söö koos röstitud kartuli ja krõmpsuva salatiga ( little gem ehk mini rooma salatit+ maisi).


Prantslased küpsetavad tavaliselt kaks kana, sest järgmisel päeval ei ole midagi paremat kui külma kana võileivad.
Kui lähed kodunt ära varahommikul ja tuled tagasi hilja õhtul, siis pista vein külmkappi, mähi kana ahjupann fooliumisse ja jäta ahju 9-10 tunniks 90 ° C juurde. Koju tulles on pehme (liha kukub kontidelt), lõhnav ja mahlane kana ootamas. Enne söömist lase kana nahk kuuma grilli all või kõrgema temperatuuriga ahjus krõbedaks.
Peo ootel






Igaüks kes viskab pilgu kohalikule kaardile, saab aru, et Les Rousses (ametliku lehekülje finish) ei ole Lamoura (tegelik finish)








Teel peole


Teel peole läbi kauni Jura




400 m finishini.  Leidsime, et see on hea koht piknikuteki mahalaotamiseks.






Kahjuks läks saabuva melu käigus meelest ratturitest pilti teha :)















17 aprill 2017

Valge šokolaad, jogurt ja marjad- järjekordne panna cotta

12 klaasikest
või 1 rõngasvorm

Panna Cotta

4 želatiinilehte
250 g 35%-list koort
75 g suhkrut
1 tl vanilliekstrakti või pool kauna
100 g valget šokolaadi
275 g kreeka jogurti (maitsetamata paks jogurt)





Leota želatiini jäävees kuni paisunud; suru välja liigne vesi.
Võta keskmise suurusega pott ja kuumuta suhkur, poolik vanillikaun ning koor keemiseni.
Sega sisse želatiinilehed kuni need lahustunud.
Vispelda juurde valge šokolaad kuni sulanud.
Siis vispelda juurde jogurt.
Lase jahtuda toatemperatuurini.
Jaga vormidesse.
Hoia külmkapis kuni tardunud.

I variant
Võta 600g maasikate kohta 70 g suhkrut ja 1 laim.
Lase seista paar tundi.
Püreesta.
Pane igasse klaasikesse püreed ja kaunist marjadega (vaarikad, mustikad, põldmarjad).

II variant
Lõika maasikad neljaks.
Võta 600 g maasikate kohta 70 g suhkrut ja 1 laim.
Lase "kompotil" seista paar tundi.
Serveeri rõngasvormi sees ja äärtel.
Lisa mustikaid ja muid kaunidusi.

Mõlemad varinadid on head ja efektsed.





15 aprill 2017

Kevadpüha laimikook

Ajastul, mil kogu maailm toitub Trumpist, pööraks silmad selle pehmema poole, mis seostub moe ja värvidega.

Ameerika esimese leedi esimene avalik kostüüm oli taevakarva.
Pantone Color Institute kohaselt on selle värvi nimetus Island Paradise.
Selline külm sinine, kerge roheka varjundiga. Murtud toonid, millelt ei saa silmi ja mille ookeanisügavusse võiks uppuda. Midagi, mis iseloomustab inimsoo alatist suurt soovi põgeneda.

Selle värvi vastandiks on järgmine trendivärv, mille nimetus on Primrose Yellow.
Soojuse, kohaloleku, päikselise päeva, julguse ja elujõu värv.
Seesama, mis kohe plahvatab välja meie hallimast hallimatest peenardest- krookused, forsüütiad, tulbid, nartsissid..
Seesama , mille värvi võiks olla selle kevadpüha esimene kook.
Natuke toiduvärvi on abiks õige tooni saavutamisel.
PS Koogina sobib ka see kahvatum kollane.
Päritolult on kook puhas Ameerika.






Key Lime Pie a la Antonio Bachour


6 väiksemat või 1 keskmine kook
Tainas
165 gr võid
100 gr tuhksuhkur
näpuotsatäis soola
50 g mandlijahu
70 g muna
400 g jahu


Kuumuta ahi 160ºC / 325ºF.  
Lõika või väikesteks kuubikuteks ja pane kaussi.
Lisa jahu, suhkur, sool ja mandlijahu ja sega kuni segu meenutab riivsaia.
Lisa muna ja sega kuni sellest moodustab pall.
Rulli tainas 3 mm paksuseks kahe pärgament-paberi vahel, kata toidukilega ja hoia külmkapis 20 minutit. Määri koogivorm võiga ja surus tainas põhja ning külgedele. Tee kahvliga mõned augud.
Hoia külmakapis vähemalt 1 tund enne küpsetamist ja küpseta umbes 15 minutit, kuni kergelt kuldne.




Laimitäidis- Key Lime
400 gr magustatud kondenspiima
3 suurt munakollast
114 g laimimahla


Kuumuta ahi 150 C / 300ºF.
Sega kondenspiim ja muna aeglasel kiirusel ühtlaseks massiks.
Lisa laimimahl ja sega siledaks.
Vala segu ühtlaselt koogipõhjale ja küpseta 5-8 minutit või kuni veidi võdisev keskelt.
Hoia külmkapis vähemalt 1 tund enne serveerimist.




See on Antonio Bachour`i originaalretsept.

Pildil Bachouri`i originaalne laimikook koos kookospähkli sorbee, passionvilja cremeux`i, troopiliste puuviljade, kookospähkli koore, mangopärlite ja kookospähkli beseega.



Paradise Island


Primrose Yellow

PANTONE Fashion Color Report Spring 2017


11 aprill 2017

Parim grill-kala chermoula marinaadis

Kevad on tulnud linna. Talvisest rapsimisest mandunud keha hakkab vaikselt harjuma selle tohutu valguse ja energiatulvaga. Mõnel õhtul tuleb end ikka paksudesse vammustesse mähkida, aga hääled metsarajal on sõbralikud, inimesed kõnetavad üksteist, ehkki on võõrad. Pargis on noor minister hõlmade lehvides lapsekäruga kiirusrekordit püstitamas. Just samas kohas, kus mõned aastad tagasi  üks kirjanikuhärra oma poliitilis-satiirilis-lõbustavaid lugusid treis, oma lapse vankrit lükates. Stiilselt habemes täheteadlane on koera punase lehviga vorstileti kõrvale sidunud. Möödujaid on vähe, aga tunned peaaegu kõiki. Tuttav pood on läbi teinud taassünni,  esimeses butiigis saab kiikuda, järgmises virgutab meelt 100% kohalik disain. Kingapoe jalavarjud on muutunud eriti värviliseks.  Söödav kraam eriti rikkalikuks ja tervislikuks. Tooted ei sisalda enam gluteeni, fosfaate, stabilisaatoreid, maitsetugevdajaid, värvaineid. Tööandjad on veel lahkemad, liikumisprogrammid on aina suurejoonelisemad ja peod aina lõbusamad.  Tühisust kohtab aina vähem.
Eesti on imeline koht elamiseks.


Selle aasta esimene grill saab eriti maitsev. Kala ja chermoula (araabia päritolu marinaad) on kokku loodud.
Koriandrit on selles retseptis poole rohkem kui peterselli. Hea kokk lisab nii ingverit, kurkumi kui apelsini.





Parim grill-kala chermoula marinaadis


2 dl värskeid koriandrilehti
1 dl värskeid petersellilehti
4 küüslauguküünt
2 spl riivitud ingverijuurt
2 tl paprikapulbrit
2 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl kurkumi
1 tl hakitud värsket tšillit või harissat (väga hea on Pärnamäe Keskuse, Väike Gruusia poe oma)
4 spl oliivõli
1/2 apelsini koor ja mahl
1/2 sidruni koor ja mahl
1 spl valge veini äädikat
1 tl soola



Blenderda ained.
Varu valge lihaga kalu (mereahven, koha, kuldmerikoger).
Roogi. Triibuta sentimeetri sügavuselt kala nahka.
Hõõru kala seest ja väljast kokku marinaadi ning meresoolaga.
Lase toatemperatuuril seista mõnda aega.
Piserda kalale veidi oliivõli.
Küpseta kuumal grillil 15-20 minutit.


Chermoula säilib 2-3 nädalat külmkapis ja teatud aja sügavkülmas.











29 november 2016

Maailma Parim Jõuluseapraad


Tume  meri, 
kuldne  pilveäär, 
haljas  roostik, 
keerlev  rannakäär ..
Debora Vaarandi

 


Luule on mantra. Annab energiat, inspiratsiooni, paneb kokkama.

Eestlase jaoks pole paremat liha, kui sealiha. See on kõige magusama ja kodusema maitsega. Minu vanaema väimehed kutsusid soolatud sealihast tehtud praetükke kompvekiteks. Suussulavalt magus. Et jõulutuled üle Eesti süüdatud, tuleb teha ometigi väike peaproov maailma parima jõuluprae küpsetamiseks. Olles äsja Eesti uusimast kulinaariamekast- Kuressaarest naasnud, ütlen, et värskelt sadanud lumes, talvine armas väikelinn, oma puust romantiliste majakeste, suveniiripoekeste ja butiikidega, väikese teatri, spaade ja tuhandete jõulutulede ning restoranidega, näeb välja just nagu iga Alpi linnake. Ainult söök on neli korda parem ja koguni ka odavam. Ja jahisadam ning merevaade, mida Austrias lihtsalt pole!!

Üks paremaid tükke jõuluprae jaoks on kamaraga sea kõht või külg. Just küljest tehakse peekonit. Peekoni potentsist on ometigi igaüks teadlik. Pane seatükk ööseks marinaadi. Küpseta kolm tundi 160- kraadises ahjus. Siis tuleb liha suussulav.



Maailma Parim Jõuluseapraad

1 kg seakülg

Marinaad:

2 sibulat

4 küüslauguküünt

50g Põltsamaa sinepit

100 ml toiduõli (üldsegi mitte oliivõli, vaid nt rapsiõli)

 4-5 tüümianioksa

Vurista saumikseriga valmis marinaad. Hinga sisse nohurohuks. Määri seakülg sisse ja aseta üleöö külmkappi. Järgmisel päeval puhast seatükk marinaadist ja aseta fooliumisse. Lisa soola, pipart, tüümiani. Küpseta 150-160 kraadises ahjus 3 tundi.

See retsept on Pavel Gurjanovi  ja ilmus Oma Maitse septembrinumbris aastal 2016.








10 oktoober 2016

Gruusia salat, pähklitega





Gruusia salat on sisuliselt kurgi-tomatisalat „s orehhami“. Kui võtta värsked tomatid ja mahlased, krõmpsuvad  kurgid, segada need purustatud kreeka pähklitega, saabki number 1 maitseelamuse. Salatisse tuleks lisada veel küüslauku, sibulat, ürte nagu koriander, estragon ja  punane basiilik- see teravatipuliste, sakiliste  lehtedega.. Mida niiske salvrätikuga kohvrisse pakkida ning siis iga päev vaikselt nuusutamas käia.






Gruusia salat


4 tomatit


4 keskmist kurki


1 sibul


1 küüslauguküüs, hakitud


100 kreeka pähkleid, purustatud


2 spl valgeveiniäädikat


1 spl vedelat mett


suur kimp koriandrilehti, hakitud


1 vars estragonilehti, hakitud

1 vars punase basiiliku lehti, hakitud

soola, pipart


Tükelda kurgid, tomatid. Lõika sibul väikesteks kuubikuteks. Sega purustatud pähklite ja ülejäänud ainetega.




On asju, mis kunagi ei muutu. Mõni lõhn, maitse või olukord võib kanda meid hoopis teise aega ja kohta. Gruusias ei ole viimase 25 aastaga palju muutunud. Meil on ühine minevik, aga kahjuks mitte ühine olevik.

Eestlane on Gruusias võlusõna, mis avab kõik uksed. Oleme „pribaltikist“ ja „pääsenud“. Pole meil ahneid lihtrahvast mittehoolivaid juhte, kõigile avatud piire ega üksieksisteerimise kaitsetut tunnet.


Gruusias söömisel ei suuda keegi oma emotsioone varjata- igas restoranis on portsud hiiglaslikud ja maitsed täiuslikud. Tänavatel käib elav kaubandus – koduveiniputka, õllesaal, kodukanaputka, juurviljapoes võtab ürdivalik jalust nõrgaks, kohe järgmisel tänavanurgal lõhnavad värsked saviahjust tulnud puri`d. Kanad ei ole sinised, vaid harjumatult kollased, ilusate kollaste varvastega. Veini valmistamise traditsioonid on 8 000 aastat vanad ja koduveiniputkas pannakse plastikpudelisse selline jumalik nektar, et joo palju tahad, pea valutama ikka ei hakka. Ise joovad grusiinid kuiva valget, magusat punast saadetakse maiastele hiina ja jaapani prouadele. Peale seda kui vene turg suleti (kes suudavad konsumeerida igat rüübet), on hakatud panustama ka kvaliteeti.

Kahheetia on üks väheseid kohti, kus külavaheteed on asfalteeritud ja see on Gruusias juba väga suur rikkuse näitaja.


Viinamarjavedu Kakhetia moodi


Aga Tbilisi rohketes restoranides (meie lemmik Akhali Gemo) kannavad vanakoolikelnerid laudadele  veini, lastele limonaade. Siis külmi suupisteid köögiviljadest ja värskeid salateid, juustuvaagnaid, seejärel savipottides hautisi, hiiglaslikke hinkaale jne, jne.

Hatšapuri, maailma hõrguima sulguniga, on tänavatoit ja see pirakas „soe juustusai“ maksab 80 kohalikku senti, mis on umbes 30 eurosenti. Samal ajal maksab naabrimees Rooma peenes hotellis oma sooja juustusaia eest 18 eurot. Peale Gruusiat ei ole rahakotis oluliselt tunda, et oled reisil käinud. Kohalikel on hea meel, et me nii hästi maksame ja meie oleme õnnelikud, et oleme nii odavalt saanud. Õnnetunnet varjutab ainult, et 3-st lisakilost tuleb pärast vabaneda.

Kõigele lisaks elasime me mugavas majas, milles oli meie päralt nii palju korruseid, et ainuüksi lambipirnide vahetamiseks kulub paaril mehel 3 ööpäeva.

Meie võõrustajad olid erudeeritud, vaimukad vestlejad ning erakordselt lahked, vabastades end mõnel päeval ja ööl tähtsatest ametkondlikest kohustustest, et perekondlikus ringis Gruusiat avastada.

Et Gruusias on menüüd tüsedad ning mitukümmend lehekülge pikad, siis olime õnnelikud, et keegi meid piinlikust olukorrast vabastas ja tellis meie eest.


Mõned tähtsamad hõrgutised:

Gruusia salat
Sulguni- maailmas kõrgelt hinnatud soolakas mozzarella-taoline juust. Suli tähendab gruusia keeles „hing“ ja guli „süda“. Eriline hõrgutis on õhukesed sulguniviilurullid täidetud pipramündiga maitsestatud kodujuustustaolise massiga. Ja Borano- „gruusia fondüü“, see tähendab sulatatud sulguni tuuakse lauda savinõus.

Imeruli hatšapuri- klassikaline ümar (Tbilisile omane) kuju, lisaks sulgunile sees ka imeruli juustu.

Adjaruli hatšapuri- lootsikukujuline, keskele lisatakse toores muna.

Marineeritud toidud- näiteks jonjoli, maitselt meenutab kappareid. Grusiinid võivad turistile nimetada neid marineeritud akaatsiaõiteks. Tegelikult marineeritakse nii õisi kui seemnekodasid ning pärinevad need hoopis kaukasuses laialt kasvavalt stafülea-põõsalt, inglise keeles bladdernut, ladinakeelselt Staphylea colchica. Jonjoli on nii kuulus eelroog, et Lõuna-Osseetia piiri ääres riskivad metsa läinud korilased vene sõdalaste poolt vangistatud saada.

Puri- saviahjus küpsetatud lootsikukujuline sai.

Pkhali- püreestatud köögivilja, kreeka pähkli segu. Uhkemates kohtades on vaagnal vähemalt 5 värvi pkhalisid. Punane on peediga (maitsestatud koriandri, kurkumi, estragoni, fenkoliseemnetega), roheline spinatiga jne

Täidetud köögiviljad, olgu need siis baklazaanirullid (badrijani) või paprikalootsikud.

Marjased ja puuviljased kastmed, kuulsaim neist tkemali- ploomikaste, ja muidugi adžika- terav tšillikaste

Svaneetia sool- kuulus maitsesool koriandri, küüslaugu, tšilli, safraniga

Hinkaalid- hiigalslikud „pelmeenid“, mida süües ei tohi tilkagi sisust maha minna. Esmalt jood seest ära puljongi, maitsed liha- või seenetäidist ja lõpuks sööd ka taigna ära.

Hartšoo- suppide supp, keedetud loomalihast, tummisust annab riis, maitseid muidugi koriander, khmeli suneli, tšillid.

Rikkalikud oa-hautised savipottides- lobio.

Chkmeruli- piimas küpsetatud kana rohke küüslauguga.

Kala süüakse harva, aga kindel hitt on forell granaatõunakastmes (narsharab).

Magustoite on vähe, aga need on hullult tervislikud. Tänavatel ripuvad pikad viinamarjamahlast vorstid pähklitega- churchkhela. Baklava on kreeka pähklitega. Gozinaki- mee ja pähkli maius.
Kauneim vaade Tbilisile on Narikala Fortressist
Tbilisi on ehitatud soojadele väävliveeallikatele, kuhu minemata jätta oleks patt. Abanotubani.
Rahu sild

Jäämüts (kazbegi) paistab


Tavaline seltskond
Kaukasuse uskumatu ilu

Poolel teel Kazbegi
Borjomi veed


Alkaltsikhe. Rabath- üks väga korda tehtud kindlus.

Gruusia lõputud teed. Et sõita 200 km, kulub terve päev ja paar lõhkist rehvi.



Gergety Trinity Church- Gruusia kõige kuulsam maamärk

Vardzia koobaslinn. Omaaegne usuline keskus, kus elas 50 000 inimest. Koopad olid mäeseina uuristatud 13 korrusel. Pildil Sirje- meie "Gruusia ema"
Tbilisis asuv Gruusia ema





















11 august 2016

Maroko lambahautis


Helsinki on meie lähim suurlinn. Helsinki on tegelikult hiiglasuur. Kaugeltki  mitte ainult see ala, mis jääb Länsisatama ja Aleksanterinkatu või Mannerheimintie vahele.

Helsinkis on kogu aeg midagi uut. Miljoniprojekte, rahvuskööke. Helsinkis on avastatud, et meri tõmbab inimest vääramatu jõuga ja pole õige seda alahinnata.
Seega sea sammud Hernesaarile.
Viikingist filminäitleja ehitas sinna miljoneid maksnud avaliku sauna. Räägitakse, et mitte keegi ei soovinud nii veidrat projekti finantseerida. Nüüd aga selgus, et sauna (sealhulgas suitsusauna) ilma broneeringuta juba naljalt ei pääse. Merele avatud terrassid  kihavad nagu korralik sipelgapesa- nii peeneid ülikondi ja selles chilli`jaid pole varem nähtud.

Naabruses (Eira) asub ka põhja-aafrika köögile pühendunud Sandro. Sealsed brunch`id on samuti enneolematud. Koha rajaja ja visionäär on välja andnud oma kokaraamatu, iga retsept on minu arusaamist mööda 100% toimiv.

Kui kõht marjasöömisest hele ja varbad  plätudes külmetavad,  on paras aeg vahelduseks midagi tummisemat põske pista. Lihtsalt nii eriliselt hea maitseb see lambahautis, eriti kui sinna hooajalist värsket koriandrit lahke käega peale visata.

 Maroko lambahautis

Koostisained:

1 kg lambatükke, selliseid, kus on toruluu sees, mis on maitseandja

3 spl oliivõli

100 g kuivatatud musti ploome (osades kohtades müüakse selliseid pehmeid „kuivatatud“ musti ploome, mida poel vaja eelnevalt isegi leotada)

50 g mandleid

50 g seesamiseemneid

2 küüslauguküünt (suurt ja mahlast ikka)

1 sibul

50 g varssellerit

1 tl jahvatatud vürtsköömneid

1 tl erinevaid pipraid

1 kaneelikoor

1 tl ingveripulbrit (alati on etem riivida värsket juurikat)

näpuotsaga safranit

1 tl mett

1 l köögiviljapuljongit

soola

värsket peterselli, koriandrit kimpu seotult ja pealeraputamiseks

 
 Sandro brunch

Valmistamine:

Rösti kuival pannil mandlid ja seesamiseemned

Kuumuta „tagine“ nõus (maroko pott) või muus raskes ahjupotis õli ja pruunista selles lambatükke igast küljest. Raputa jämedat soola. Koori ja viiluta sibul, küüslauk, sellerivarred. Lisa need potti ning kuumuta 2-3 minutit. Lisa vürtsköömned, piprad, kaneel, ingver, safran, mesi. Kuumuta veidi veel, masseeri liha korralikult mee ja maitseainetega kokku. Vala peale puljong, lisa kimpu seotud koriander/petersell ja hauta madalal kuumusel paar tundi. Võta kimbud välja.  Lisa mustad ploomid, mandlid, seesamiseemned  ja hauta veel 20 minutit.

Serveeri kuskussi ja jogurtikastmega (maitsestamata jogurtisse lisa soola, pipart, pressitud küüslauku, münti, peterselli, sidrunimahla).

Nagu ütleb Eia Uus "on meie aastaaegade vaheldumises poeesiat ja elutõukeid, mida ühtlases troopikas kulgedes napib".  Ausalt öeldes ma ei kujuta ette elu 12 kuud plätudes. Mulle meeldib, et loodus tuletab meelde nii aja möödumist, kui ka seda , et alati on uus algus.
Igati merele avatud Löyly



Selfitajate lemmikkoht
Löyly`s on disaini rohkem kui rubla eest. Puitu ei ole millegigi töödeldud. Asjad, inimesed ei pea jääma uhiuue ja  värske välimusega, loomulikus vananemises peitub tegelik ilu.