Frititud sinimerikarbid kappari-sidrunimajoneesiga

Viimsi Taluturul on tulekul kalapäev, kus täiesti võimalik kokku põrgata mõne teada tuntud kalamehest kokaga nagu Korzets ja muu säherduse kalateadjama rahvaga.
Mereäärne isik võiks ju oma kaladest hõrgu roa vaaritamise käppa saada.
Räägitakse, et pop-up kalapuhvetist saab kohasülti ja rabarbrikooki ja suitsulõhepirukat ja Saaremaa kalarooga. Ümarmudil pidi üles astuma jne, jne..
Kõik see ilmaime leiab aset juba 25. mail kella 10-14 paiku.

Itaalia rannikualade kiirtoit on frititud mereannid, mida pabertuutust koos värketest sidrunitest sektoritega ulatatakse.

Kui nüüd kogu mereannivalikut kodupoes pole, siis kindlasti on meil saada  rannakarbiliha absoluutselt igale pangaarvele sobivas suuruses

Retseptist ilmus Oma Maitse mainumbris ja sellest jagub neljale maitsenärvi ergutavaks eelroaks.
Foto autor on aga hoopis Andra Kalda.



Frititud sinimerikarbiliha
 
500 g sinimerikarbiliha, nt külmutatud
125 ml jahu
1/2 tl soola
1 spl küüslaugupulbrit
näputäis cayenne`i
1 muna
1 spl piima
riivsaia
1/2 liitrit õli frittimiseks

Sidruni-kapparimajonees
 
125 ml majoneesi
30 ml sidrunimahla
1 spl hakitud kappareid
1 tl riivitud sidrunikoort
soola, musta pipart

 

Sulata sinimerikarbiliha, nõruta. Mitte mingil juhul ei tohi karbiliha veega pesta, kaob mõnus soolakas mereveemaitse. Jahu sega soola, cayenne`i ja küüslaugupulbriga.

Veereta karbilihad jahus, raputa üleliigne maha. Kasta muna-piima segusse ja veereta seejärel riivsaias. Lao frittimiseks valmis karbilihad mõneks minutiks taldrikule tahenema.  Kuumuta õli, ideaalis temperatuurini 185 kraadi. Küpseta karbiliha portsude kaupa, et õli liiga maha ei jahtuks. 3-5 minutit on piisav aeg kuldpruuni jume saavutamiseks. Tõsta frititud sinimerekarbid vahukulbil või näpitsatega õlist välja köögipaberile nõrguma. Puista peale pisut peensoola või jahvatatud meresoola, jahvata õige pisut pipart veskist.
 Sega majoneesiained omavahel. Jaga majonees nelja tillukesse kausikesse. Jaga frititud sinimerekarbid neljale taldrikule, torka juude mõned tikud ja tõsta igale juurde kastmekausike.

Kevad Wachaus ja Viini šnitsel

Kunagi, kui mul endal lapsi veel polnudki, sõitsime kambakesi Euroopas ringi. Ilmselt tänu kaasasolevate laste igikestvale soovile  end mõnes veeaugus krobeliseks leotada, sattusime Neusiedleri järve äärde Austrias. Veinidest, järvest tõusvast soodsast udust ja väärishallitusest ei teadnud me mõhkagi. Peale kirvega telgivaiade maasseraiumist (selgus, et tegemist on vägagi kõvakstallatud maapinna ning külastatava kämpinguga) ja muid kohustuslikke toiminguid, hiilisime me õega  kohalikule külatänavale patseerima. Podersdorfis põhimõtteliselt ainult üks pikk peatänav oligi ning see kubises vinoteekidest ja heuriger`idest, mida me usinalt külastama asusime. Midagi sellist polnud me varem maitsnud, igatahes oli juba üsna pime, kui me lõpuks erakordsetest maitsetest joobununa ööbimiskohta laekusime. Teised meie eufooriat ei mõistnud. Sellest peale on mul selge, et Austria on erakordne veinimaa. 

Kuna Eestis head Austria veini praktiliselt müügil pole (kui nüüd mõned edumeelsed restoranid,  Höpler, mis pärineb sealt järvepiirkonnast ja Lenz Moser asukohaga Kremstal välja arvata), siis teatasin juba aegsasti, et Austrias olles mina veinipiirkonnast peatumata mööda sõitma nõus mitte mingil juhul pole. Tähendagu see kursist kõrvalekaldumist, hilist suusabaasi laekumist või mida iganes..

Wachau`st pidi saama meie varahommikune sihtkoht. Paraku suutis meie limiteeritud ajaressurssi sisse sõita autorenditädi, kelle menetlemiskiirus ületas kõik varemnähtu- kaks tundi järjekorras seismist, mille jooksul suutis tädi teenindada neli klienti. Kui kuulete sõna Viini lennujaam ja Buchbinderi rent, põgenege.  Seega lähenesime Wachaule vaid Melki-poolsest küljest ja Kremsini, kus Wachau lõpeb ja Kremstal algab, me ei jõudnudki. 

Esmalt kerkis Melki klooster me silme ette kui kaunis ja kevadpäikeses särav volüümitar, ebaproportsionaalselt korpulentne muude linnamajade ja künklike maastikega võrreldes.

Wachau kohta öeldakse teatavasti- “maailmapärandi nimekirjas kui maailma kauneim jõeorg..”. Mõningane sarkasm sellesse lausesse, aga kohapeal kaob, sest laias, mõnuga voolavas Doonaus, järskudes nõlvades ja külakestes peitub silmale tõeline idüll.  Võib selgelt kujutlussse manada, mis nauditav vaatepilt saab siin olema aprillis, kui tuhanded aprikoosipuud õide puhkevad kui jaapani sakura ajal või 4-5 mail, kui kõik veinid pudelisse saavad, 101 keldrit uksed avavad, et uut aastakäiku maitsmiseks esitleda. Siin, Doonau kallastel, kasvavad Austria kõige peenemad, mineraalsemad, piprasemad  Riesling`id ja Grüner Veltliner`id. Mõistagi ideaalsed kõrvased  kevadisele sparglile ja happeline valge vein lubab ka Viini šnitslit (ja eestlase jõulust seapraadi) manustada libedamalt, kui muidu. Samuti on siin kasutusel senikuulmatu sõna- Marillen, millega nimetatakse kohalikke aprikoose. Egas asjata austerlaste kuulsa Sacheri tordi vahele just aprikoosidžemmi määrita. 

Tippveinitootja külastamine märtsises Wachaus aga tähendab inimtühjas külas uksele koputamist, mispeale toasussides ja pisut sagris ning unise näoga kuulus veinikasvataja teid suurematesse ruumidesse juhatab ja eelmise aasta toodangut mekkida lubab. Ei ole see Tšiili, kus kolm saaki aastas võetakse, toodangunimekiri on üsna lühikeseks kuivanud ja uus  kevad ootamist väärt! Kes siiamaani arvab, et Grüner Veltliner eksisteerib ainult liigkerge, kuiva ja hapu rüüpena, mida juua küll ei tasu, siis see pole kaugeltki nii. Grüner Veltliner võib olla hoopis võimas ja peenelt piprane. Tsiteerides Kalev Keskküla, siis kohalik klassifikatsioon jagab veinid järgmiselt: Steinfeder (kerge ja sordipärane), Federspiel (elegantne ja täidlane), Smaragd (küps ja jõuline).

Veinide taseme üle valvab siin Vinea Wachau Nobilis Districtus

Hea abimees orienteerumisel MyWachau 

Kui nüüd mõnest tuntumast Wachau veinimeistrist rääkida, siis suurim kontsentratsiooni tootjatest asub Spitzis, nagu Franz Hirtzberger, FJ Gritsch, Johann Donabaum. Mauternist leiab Hutteri ja Dürnsteinist Domäne Wachau ning Emmerich Knolli.

Viini šnitsel

Nagu iga klassikuga, jagub siingi lõputult versioone, milline valmistusviis just see kõige autentsem on. Austerlased tarvitavad kuulsa šnitsli tegemiseks siiski kõige meelsamini seaseljast lõigatud viile, mitte vasikaliha nagu entsüklopeedid väidavad. Seega lastega Austrias reisida on kerge, sest iga söögikoha menüüs on šnitsel ja lapsed võivad sellest lõpmatuseni rõõmu tunda. Ei hakka rääkima sellest, kui lastesõbralik maa Austria tervikuna on, kuidas kahe-aastase võib rahumeeli suusakooli usaldada, lapsed kasvavad õuedes, kuhu mahuvad ka loomad, karjamaa ja laut (ka korterelamus!) ning miljardivaatega klaasist arhitektuuripärl, näoga alpide poole,  on koolimaja.

Seljatükk, kust võtta viini šnitsliks sobivaim liha

Maitsva viini šnitsli saab näiteks nii (jagub 10-le):

1 kg sea välisfileed (5 suurt liblikaks ehk medaljoniks lõigatud viilu, millest saab õige- 30 cm läbimõõduga šnitsli või poolitatult 10 väiksemat)

1 suure sidruni peenelt riivitud koor

1 väiksem pakk head riivsaia

peotäis riivitud parmesani või muud kõvemat juustu

2 muna

sorts piima

soola, musta pipart

taimset õli praadimiseks

serveerimiseks sidrunisektoreid ja värsket siledalehelist peterselli hakitult

Lihaviilud kloppida lihahaamriga õhemaks. Muna kloppida tilga piimaga lahti ja maitsestada soola, musta pipraga. Riivsai segada riivitud sidrunikoore ja juustuga.

Lihaviil kasta muna-piimasegusse, nõrutada üleliige maha. Kumbki külg kasta riivsaiasegu sisse, suruda liha laiaks ja lamedaks, raputada üleliigne riivsai maha, lasta veidi taheneda. Praadida rohkes, keskmiselt kuumas õlis kummaltki poolt kuldpruuniks.

Kui inimesi ja lapsi on laua ääres tõesti kokku kümme ja lihatükid väiksemad, siis juurde sobivad alati kodused praekartulid ja rohkelt värsket salatit.

Essend und trinken kevadnumbri värvilises ja rõõmsameelses kaaneloos pakutakse viini šnitslit värskete aedviljadega- noored porgandid, sparglivõrsed, värsked redised, parpikad ja söödavad õied- nagu

peiulilled (tagetes), sarvkannikesed (viola cornuta), kressid (tropaeolum majus) ja kirikakrad (bellis perennis).

Meid ootasid aga peale Wachaud lumised alpid.

Tiscoveri moodi lihavõttetervitus!

Vietnami krevetivõileivad ja kodune shiracha

Marineeritud ja seeläbi küpsetamisel karamellistuva pealiskihiga suitsused mahlased krevetid koos kastmete teravuse ja vürtsidega ning krõbeda baguette`iga moodustavad täiesti vaimustava maitsete ja tekstuuride kihistiku. Gwynet Paltrow

Enamik maakera elanikest tähistab täna uue aasta algust pikkade perekondlike pühade ja ohjeldamatu söömisega.

Selline aasialik võileib maitseb lihtsalt hullupööra hästi.

Lisaks selgub, et ulmehead Shiracha`t (tšillikaste, kasutusel Aasias, eriti Vietnamis) on võimalik kodus ise teha ja vaatamata säilitusainete puudumisele säilib külmkapis igavesti.
Shiracha kastme saab valmis keeta mõnel vabamal nädalavahetusel. Krevetid ja porgandiribad marinaadi panna hommikul või eelmisel õhtul.. Ja lõunal või õhtul on maailma kõige kiirem ja maitsvam võileib laual!

Marineeritud krevetid
500 g puhastatud krevette
2 sl sojakastet
2 sl seesamiõli
1 tl kooritud ja riivitud ingverit

Sega krevetid väikeses kausi sojakastme, seesamiõli ja ingveriga. Kata kinni ja lase külmkapis vähemalt 1 tund seista. Soojenda grill või pann keskmisel kuumusel. Küpseta krevette olenevalt suurusest kuni 2 minutit kummaltki poolt, võta tulelt ja lase veidi seista.

Porgandisalat
2 kooritud ja jämedalt riivitud porgandit
1/2 tl jämedat soola
1/2 tl peensuhkrut
60 ml riisiveiniäädikat
Sega teises väikeses kausis kokku porgandid, sool, suhkur ja äädikas. Kata kinni ja lase vähemalt 1 tund seista.

Shiracha majonees
125 ml majoneesi
Shiracha kastet maitse järgi

Muu vajalik
1 kurk, ribadeks lõigatud
1 pikk sai ehk baquette
1 laimi mahl
värskeid koriandri- ja basiilikulehti

Lõika pikk sai pikkupidi pooleks. Määri saia lõikekohtadele paksult shiracha-majoneesi. Lao kurk, porgandisalat, koriandri- ja basiilikulehed ühele poole. Lõika krevetid viltusel~1 cm paksusteks viiludeks ja lao need aedvilja ürtide peale. Tõsta kõige otsa saia teine pool. Lõika kokkupandud pikk sai neljaks võrdseks tükiks.

Kodune shiracha

300 ml kooritud küüslauguküüsi

450 g punaseid jalapenosid  (asendasin 50 g tšillikaunade ja 400 g paprikaga)

560 ml riisiveiniäädikat

60 ml + 1 spl agaavisiirupit (asendasin koduse meega)

2 spl jämedat soola

2 spl kalakastet või sojakastet

Pane küüslauk väikesesse potti, lisa niipalju külma vett, et oleks kaetud ja aja keema. Kurna, jahuta küüslauk kiiresti külmas vees ja pane tagasi potti. Eesti keeles on selle protsessi nimi kupatamine. Kalla uuesti peale külm vesi, aja keema ja korda eelnevat. Viiluta küüslauk õhukeselt, sega suurema potis koos tükeldatud pipardega (tšillikaunadel jätsin sobiva teravuse saavutamiseks seemned alles). Lase keema, keeda 3 minutit, lisa agaavisiirup (või mesi), sool ning sega läbi. Lase segul häirimatult seista 1 tund, et jahtuks ja tõmbaks.

Surista mikseriga ühtlaseks massiks. Aja keema, keera kuumus maha ja lase 10-15 minutit podiseda kuni paksenenud ja tahedamaks muutunud. Võta tulelt, sega hulka kalakaste või sojakaste.

Allikas: Gwyneth Paltrow. Oma isa tütar

Talvine krõbedik kõrvitsa, õunte ja datlitega

Krõbedik ehk crumble ehk puruvorm on selline menuk, mida kõik teavad kui suvetoitu. Sest see koosneb  värsketest marjadest ja purukattest ning selle juurde käib tänapäevaseks luksuseks nimetatud tegevus ise oma aiast või kodukoha metsast need marjad korjata. Värsked maasikad, vaarikad, põldmarjad, murakad, sõstrad, rabarberid, ploomid, mustikad on parimad krõbediku materjalid. Et nüüd mõni kuri lapsevanem ei saadaks last külmal talvepäeval metsa maasikate järele, siis üks versioon talvisest, vürtsikast ja soojendavast puruvormist. Nagu suvisegi juurde, sobib siia kõrvale piim või jäätis. Ja nagu peenemates restoranides, võib piima sisse kraapida pisut vanillikauna, lisada törts vanilliessentsi või teha lihtlabase piimaga mõni muu selline vanillitrikk  ja tavalisest, lapselegi jõukohasest puruvormist saab täitsa šikk dessert.

tumeda puru all on peidus hoopis kuldsemad värvid

Kõrvitsakrõbedik õunte ja datlitega
Jagub 6-8-le

Põhjaks
400g kõrvitsat
2 tähtaniisi
50ml vedelat mett
2 õuna
10 datlit, parimaks peetakse Medjooli omi
30g pähkleid

Purukatteks
75g nisujahu
75g kaerajahu
50g külma võid
50g rapsiõli*
100g tumedat muscovado suhkrut**
1 tl kaneeli

Kuumuta ahi 180 kraadini. Kõrvits koori, lõika väikesteks kuubikuteks ja pane võiga määritud ahjuvormi. Murra tähtaniis väiksemateks tükkideks ja sega kõrvitsatükkidega. Nirista peale pool meekogusest ja küpseta ahjus ~10 minutit. 

Koori õunad ja lõika kuubikuteks. Datlitelt eemalda kivid ja viiluta. Lisa õuna-datlitükid koos ülejäänud mee ja pähklitega ahjust tulnud kõrvitsatele.

Külm või, õli, jahu, suhkur ja kaneel tee näppude vahel kiiresti puruks. Kalla ühtlaselt kõige peale ja küpseta ahjus veel 30-35 minutit kuni puruvorm on mullitav ja kuldpruun.

 

* 100 g või asemel võib kasutada 50g võid ja 50 rapsiõli. Rapsiõli lisab pähklist maitset, aga suurendab ka toiteväärtust

** tume muscovado on lisaks muudele omadustele pisut aniisise maistega ja sobib seepärast tähtaniisiga magustoidu juurde. Kõrvits, aniis, õun ja kaneel on puhas neljahäälne klassika.

 

Retsepti allikas: Marie-Joelle Schmidt, auldfoodallianz.blogspot.com

Eelmise suve krõbedikumarjade korjaja

 

Kalkuniburgerid kapsasalatiga

Kui enamasti saab superstaaridelt ja filmidiivadelt kuulda, kuidas nad end millegi nii maise kui söömisega ei seosta või äärmisel juhul identifitseerivad end kui taimetoitlast, siis Oscari võitnud näitlejanna Gwyneth Paltrow pole sellest klannist. Kui telerist vaatab ta vastu glamuurse (reklaam)näona, siis raamatukaante vahel mõjub Gwyneth lihtsalt ja koduselt. Ta on kahe lapse ema, kes kummardab peretraditsioone ja hellitab sõpru hea õhtusöögiga.

Gwyneth on lasknud end mõjutada eelkõige oma armsa isa Bruce’ i köögikirest, tüdruku “adopteerinud” Hispaania mamma maitsetest (Gwyneth oli kooliajal Hispaanias vahetusõpilane) ning loomulikult Itaalia köögist. Lõppkokkuvõttes mõjub raamat nagu stiilne eneseabikogumik noortest emadest toiduentusiastidele, kes parasjagu pere keskpunktis olles nauditavaid, ent olulisi eluhetki uuele põlvkonnale edasi kingivad.

Kirjutas Siiri Kirikal Oma Maitses Gwyneth Paltrow `Oma isa tütar` kohta, millest kujunemas üks minu lemmikkokaraamatutest. Etteulatuvalt öeldes, on oodata ka Paltrow järgmisi teoseid- nagu Ameerikas kombeks, siis kui miski hästi õnnestub, tuleb järgmine ja siis järgmine ja..

On ülimalt nauditav lugeda emakeeles väga head kokaraamatut! Kes usuks, et Paltrow, kes filmis ja ilupiltidel on absoluutselt veatu, on ka lapsevanemana, kirjutamisel ja kokkamisel lummavalt täiuslik- perekondlike traditsioonide austajana, emana, peenusteni lihvitud üliisuäratavate retseptide kaasautorina. Raamat on olnud paljude professionaalsete asjaosalistega projekt ja selle lugemine pakub naudingut igast aspektist. Ideaalis on just pereasjad ja söögitegemine need, milles inimesed võiksid olla edukamad. 

Minul on olnud samasugune õnn kasvada kodus, kus perele tehtud eine oligi ja on senimaani pere kogunemise kõrghetk, hoolimise väljendus, naudinguallikas, maagia. Ma mõistsin seda veel täielikumalt, kui ise lapsed sain ja toidu hõrkus kannab minu jaoks endas  jätkuvalt armastuse sõnumit, mida jagada. 

Aja jooksul olen õppinud ka lapsi teadlikumalt protsessi kaasama- olgu see siis määrimine, segamine või köögitehnikanupu vajutamine. Teismeliste puhul on teatav ebaedu selles asjas loomulik ja mööduv nähtus.

Burgeri kokkuladumine  tähendab aga iga pereliikme jaoks kindlasti ülimat rahulolu. 

Burgeri eest on eriti tänulikud lapsed ja mehed. Ja lastel ehk pole  järgmistel kordadel põhjust kiirsöögikohtades tungelda, sest puhtad kodused maitsed erinevad sealpakutavast väga suurel määral. Ja lapsed hakkavad vahet tegema.. 

Paltrow raamatust leiab imeahvatlevaid pardi-rosmariiniburgereid ploomiketšupiga, vietnami krevetivõileibu, tuunikala-ingveriburgereid.. ja terve hulga sinna kõrvale sobivaid kastmeid, remulaade, lisandeid.. 

Ellen Silvermani originaalfoto kalkuniburgerist

Kalkuniburgerid, täidetud juustuga

4 tk

450 g hakitud kalkuni kintsuliha

1/2 tl soola

jahvatatud musta pipart

1 sibul, riivitud 

1 tl suitsust paprikapulbrit

125 ml juustu omal valikul (nt Cheddar), jämedalt riivitud

4 idandatud viljast või täisteranisujahust kuklit

 

Kuna mina isiklikult hakitud sibula tükke kotleti sees ei jumalda, siis riivin kõigepealt peene riiviga ühe toore sibula (muul juhul tuleks sibul peenelt hakkida ja tilgas õlis klaasjaks kuumutada). Segan suures kausis kõik ained korralikult segamini. PS Abi on korralikust kloppimisest ja taigna kausipõhja virutamisest. Jaotan taigna neljaks veerandikuks. Teen iga veerandi omakorda kaheks ja vormin mõlemad osad pätsideks. Tõstan ühele pätsile  2 spl juustu ja asetan teise pätsi selle peale. Surun servad kokku. Enne küpsetamist võib valmis kotlette tahendada veidi külmas seismisega. Üks ontlik burgerikotlet grillitakse. Talvel praeme kuumal pannil- ühelt poolt 5 minutit ja teiselt poolt 4 minutit või kuni need on pruunid ja kõvad.

Serveerida koos grillkuklite ning kõigi oma muude lemmiklisanditega- kapsasalati!!, roheliste lehtede, marineeritud kurkide, sibula- või tomativiiludega.

PS Paprikapulbri asemel on originaalretseptis kasutusel 1 spl väga peeneks hakitud värsket rosmariini. Tegin asenduse hetke-eelistuse ajel, kuna ma rosmariini kohutavalt armastan, siis olen sellega liialdanud, nii et küll sai. Suitsune paprikapulber esindab ameerikalikku burgerikultuuri täiesti suurepäraselt.   

Esmajoones aga tuleks alustada vanast heast kapsasalatist- kõige õigema maitsega parimast burgerikõrvasest eales. Poolest peakapsast saab hiiglasliku kausitäie, millest peaks piisama ameerika ragbimeeskonna söötmiseks, aga kaob see sekunditega..

 

Kapsasalat

 

1/2 kapsapead, riivitud

2 porgandit, jämedalt riivitud

jämedat soola

1 spl õunasiidriäädikat

1 spl suhkrut

250 ml majoneesi, omal valikul 

Sega riivitud kapsas ja porgand jämeda soolaga segamini ja lase vähemalt 10 minutit seista.  Lisa ülejäänud ained ja lase maitsetel omavahel tõeliselt tuttavaks saada- salatil oleks hea seista vähemalt 1 tund, või siis 2, kõige parem oleks üleöö. 

PS Vana head kapsariivi nimetatakse tänapäeval mandoliiniks ja selle olemasolu kergendaks oluliselt noaga hakkija tööd.

 

 

Oasupp nelgi ja apelsiniga

Kes hirmsasti nelgiteri täis pikitud ahjusibulaid ja ube armastab, aga enne aastavahetust cassoulet`i või siis ka muud oahautist, nt Mari-Liisi poolt Lusika saates demonstreeritud parti ubadega, liiga rammusaks hindab, siis keetku kaunviljad supiks. Talvise supi sisse sobivad ideaalselt nelk ja apelsinikoor. Samas ei tohiks unustada veneaegse kokapiibli sborniku paragrahve ja muud vene kokarahva evangeeliumites märgitut- traditsioonilised supijuurikad on porgand, sibul, küüslauk, seller; rasvaines läbi kuumutatult. Sellele baasteadmisele toetudes, saab millest iganes maitsva supi valmis vaaritada.

Supitegu võtab täpselt niikaua aega, kui puljongi keema ajamiseks (samal ajal teisel pannil juurikaid kuumutades) ja siis keetmiseks (nii umbes 15 minutit ) kulub. 

• 300 g valgeid ube, külmas vees leotatud 
• 300 g suitsupeekonit
• 2 spl õli
• 2 liitrit kanapuljongit
• 3 porgandit, kooritud kuubikuteks lõigatud
• 3 sellerivart, viilutatud
• 2 sibulat, hakitud  
• 5 küüslauguküünt, hakitud
• 1 purk (140 g) kontsentreeritud tomatipastat
• 1 purk (400 g) tükeldatud tomati konservi
• 5 kartulit, kooritud ja kuubikuteks lõigatud
• 1/2 tl kuivatatud rosmariini 
• 1/2 tl kuivatatud tüümiani
• 1 spl kuivatatud peterselli (või värsket)
• 5 nelgitera
• 1 kaneelikang
• 10 tera musta pipart
• 2 loorberilehte
• 1/2 apelsini riivitud koor
• soola
• pealepuistamiseks hakitud rohelist sibulat ja värskeid ürte (petersell, tüümian)

NB! soovi korral võib supi sisse tükeldada ohtralt liha- näiteks veisepuljongikondiliha, külmi praetükke, vorstikesi, vürtsikamaid chorizosid jne, jne

Oad panna külma vette likku ja hoida järgmise päevani jahedas. Kurnata. Juurikad pesta, koorida, puhastada, lõikuda. Peekon lõigata kuubikuteks ja praadida  vähese õliga keskmisel kuumusel, lisada tükeldatud sibulad, porgandid, küüslaugud ja lõpuks seller. Kuumutada kõik korralikult läbi, lisada tomatipasta, kuumutada ja kallata keevasse soolaga maitsestatud puljongisse. Lisada kõik ülejäänud ained- tomatikonserv, kartulid, oad, maitseained, ajada keema ja keeta 15 minutit kuni oad, kartulid pehmed.

Foto pörineb mõnest muust võimalikust oasupist: Andrew Scrivani for The New York Times

Sõsarsai pohlade, apelsini ja kaneelivõiga

Ühe kardemonise saia küpsetamise lõhn koos apelsini ja pohla aroomidega toob tuppa juba väga jõululikku hõngu. Ja ülistab kodu, kaetud laudu ja oma lähedastega koosolemist. Mida muud meil olekski oma elult soovida ja nõuda, kui sellistel põhjustel naeratada! 

Mõnusaid jõule!

Sõsarsai pohlade, apelsini ja kaneelivõiga

20 tükki

Pärmitaigen:

2,5 dl sooja piima

25 g presspärmi

1 munarebu

1 dl suhkrut

1/2 tl soola

1 tl jahvatatud kardemoni

7-8 dl nisujahu

Täidis:

150 g sulavõid

200 g suhkrut

suur kruusitäis pohli

2 apelsini riivitud koor

muna või piima määrimiseks

Kaneelivõi:

125 g võid

70 g suhkrut

1 spl kaneeli

1/2 tl soola

1/2 tl vanilliekstrakti

Hõõru tainakausis pärm vähese käesooja piimaga vedelaks ja kalla juurde ülejäänud piim. Lisa toasoe munarebu, suhkur, sool ja kardemon. Sõelu hulka pool jahust ning sõtku paar minutit. Seejärel lisa ülejäänud jahu. Lisa tükkidena ka pehme või ja sõtku kõik ühtlaseks. Jahu peaks lisama nii palju, et tainas tuleks pehme ja läikiv ning lööks kausi küljest lahti. Kata kauss rätikuga ja tõsta sooja kohta. Lase tainal kerkida kahekordseks. See võtab umbes tunni. Saiaküpsetusmasina  omanikud segavad kuivained (sh kuiv pärmipulber) omavahel ja vedelad omavahel ning kallavad masinasse. 7 dl jahu masina korral on piisav, ülejäänud jahu kulub ära rullimise ajal. Masina kasutamisel on 1,5 tunni pärast pehme, sile, sõtkutud ja kerkinud taigen valmis.

Raputa tööpinnale pisut jahu ja sõtku kerkinud taigen kergelt läbi, vajuta õhumullid välja. Jaga taigen kaheks. Rulli üks pool nelinurgaks lahti. Määri 75 g sulavõiga, raputa peale 100 g suhkrut ja pool pohladest. Keera rulli ja lõika kümneks viiluks. Aseta viilud küpsetuspaberiga kaetud vormi nii, et need kerkides puutuksid omavahel kokku. Määri piima või lahtiklopitud munaga ning raputa mõned suhkruterad peale. Kata rätikuga ning lase soojas veel 1/2 tudi kerkida. Valmista samamoodi teine sai. kuumuta ai 200 krradini ja küpseta saiu kuni need on kuldpruunid. Minu ahjus alandasin 10 minuti pärast temperatuuri 180 kraadile ja võtsin saia mõni minut enne 20 minuti täitumist välja.

Serveeri sõsarsaiu kuumalt koos kaneelivõiga. Kaneelivõi valmistamiseks vahusta toasoe või suhkruga. Lisa kaneel, sool ja vanilliekstrakt. vahusta kuni kõik on ühtlane. Lase külmkapis taheneda.

Retsept pärineb Eva-Maria Liiv raamatust “Magusad ahvatlused Lahemaa servalt”

Retsept seal raamatus oli sügisene, jõulude puhul on apelsini lisamine kindlasti ja minu hinnangul hädavajalik.