Prantsuse õunakook- c`est la vie

Ma usun, et pea iga inimese kujutluses seostub Pariis millegi nii suure, ajaloorikka, glamuurse, luksusliku ja erilisega, et asjaolu, et lihtne õunakook (nagu muide ka õhukesed pannkoogid) võib olla just prantslaste klassika, võib tunduda päris uskumatu. Pariisi kohvikute sõltlased aga kinnitavad seda kasvava tuhinaga. Kellele Urmas Väljaotsa loovatest moereportaažidest ei piisa, võib muidugi ette võtta teekonna neile säravatele  bulvaritele, kus lisaks jalutavatele armastajatele ja unelevatele kerjustele võib nuusutada kodust küpseõuna. Näiteks jõulude paiku, et nagu väike laps nina vastu imeliste vaateakende klaase suruda ja Lafayette`is eesti poiste disainitud jõulupuude all seista. Tsiteerin- Pariisis läksid kaks giganti – Lafayette ja Printemps – omavahel isegi tülli, kumb saab eestlaste disainitud kuusekulinad endale. Tublid inimesed need eesti inimesed-  ikka ja jälle on näha ja kuulda, kuis kellegi peadpööritavad maailmavallutusplaanid mutanteeruvad reaalsuseks.

Kui uskuda, siis just nii tehakse seda tegelikkuses lihtsat kooki meie pealinna prantsuse kohvikus C`est la vie ja maitsta sai seda ka Viimsi Taluturul!

Foto autor: Liina

PRANTSUSE ÕUNAKOOK
Alla muretaigna põhi: jahu, suhkur, muna, või, küpsetuspulber.
Peale: kohupiim, muna, suhkur, vanilje, vaniljekreem (või hapukoor), maisitärklis.
Peale laduda õunaviilud (hapud). Pintseldada üle tarretisega.
Vorm on umbes 20cm

Kohupiimatäidis
1 pakk (250 g) kohupiima
1 tk muna
1 spl tärklist
100 g vaniljekastet, nt pulbrist, võib asendada hapukoorega
1 tl vanilli


Muretaignapõhi
200 g jahu
100 g suhkrut
100 g võid
1 tk muna
1/2 tl  küpsetuspulbrit

Küpsetada 200 kraadi juures põhi õrnalt pruuniks (~6-7 minutit). Valada peale kohupiimakiht, laduda õunaviilud ja küpsetada veel 30 minutit. Kui  ahjust välja võtad, lased koogil täiesti jahtuda ja võid isegi külmikusse panna. Pealt pintseldada tarretise (70 ml õunamahlast ja ühest (2g) želatiinilehest) või mõne muu meelepärase želeega.

Foto autor: Nami-Nami Pille

Kõrvale loe Pariisi ajalugu seiklustes.

Kaks sajandit tagasi algas ja lõppes Pariis nende jaoks, kes võisid endale lubada reisimist tolleaegse arusaama järgi mugavalt, Notre-Dame-des-Victoires`i tänava maja nr 28 juures. Omal ajal oli number 28 olnud osa markii de Boulainvilliers`le kuuluvast linnamajast. 1785. aastal müüdi krunt koos majaga kuuesaja tuhande livri eest kuningale ja selle aed tehti ümber keskjaamaks riiklikule posti- ja reisiteenistusele Messageries Royales`ile, mille sissesõiduhoovid ja piletimüügipunktid olid varem olnud üle linna laiali pillutud. Kella seitsme-kaheksa ajal hommikul ja viie-kuue ajal õhtul väljusid sealt turgotine`deks hüütud tõllad, Messageries`ärisilt kullaga peale maalitud, kõigisse kuningriigi nurkadesse, mitmesugustel muudel kellaaegadel puistasid saabuvad tõllad, kaugete maanurkade tolmust tontlikud, oma oimetud reisijad seal välja kireva rahvasumma sekka.

Mis muu neil ka muret oleks teinud- maha jäänud või kirglikult ootav armsam, Pariisi luksus või provintside süngelt kangastuv üksluisus- tundsid kõik peale süütumate või kergemeelsemate reisijate itta suunduvatesse postitõlda asudes üht ühist hirmu, eriti kui neil polnud õnnestunud reserveerida kohta hommikusele reisile ja nad olid sunnitud Pariisist lahkuma siis, kui lambid bulvaritel juba süttima hakkasid..

Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes. 
Graham Robb

Tomatihoidis vürtsköömnete, mee ja ingveriga

Kui tippköökides küsitaks, ilma milleta nad kokakunsti ette ei kujuta, siis ilmselt vastataks väga paljudel juhtudel- tomat. Tomati mõnus hapukus ja magusus lihtsalt toob täiuslikult ideaalselt esile teiste toiduainete parimad omadused. Mina võin häbiga tunnistada, et olen igal aastal teatud konkreetsel aastaajal (käesolev) üleprodutseeriva kasvuhoone omaniku ees kurti või muidu lolli mänginud, sest mul polnud vähematki soovi tervet kastitäit oma võileivale panna või pastakastmeks segada. Tomatist ise püree ja ketšup valmis keeta  tundus aga ebasoovitatavalt ajanõudlik või ülemäära keeruline tegevus.

Nüüd on aga olukord risti vastupidi ja igasuguse tomatikasvatuse salanipi,  värvi, kuju ja sordi  vastu ilmutan ülemäärast kirge. Asi on juba jõudnud sinnamaale, et tomatikeedupoti juures veedetud nädalavahetust pean täisväärtuslikuks vaba aja veetmise viisiks ja tunnen end kui kunstnik komponeerides erinevaid maitseid, mis meeltele meeldivad. Milline lai spekter võimalustest- kas panna selleri-, peterselli- või mädarõikajuurt? nelki? ingverit? tšillit? kaneeli? aniisi? basiilikut? koriandrit? tüümianit? või hoopis vanilli?

Tomatihoidis vürtsköömnete, mee ja ingveriga

20 tomatit, keskmise suurusega
4 spl oliivõli
2 punast sibulat
8 küüslauguküünt
2 tl jahvatatud vürtsköömneid
2 tl jahvatatud koriandriseemneid
2 tl värsket ingverijuurt, riivitud
1-2 tšillikauna, kangemat sorti
200 ml õunaäädikat
200 ml suhkrut
200 ml mett
4 loorberilehte
soola, musta pipart veskist

Lase suures potis vesi keema, tõsta vahukulbiga pooled tomatid potti ja keeda mitte rohkem kui 1 minut. Tõsta jälle vahukulpi kasutades tomatid veest välja, lase veidi jahtuda, koori. Korda sama ülejäänud tomatitega. Kooritud tomatid tükelda. Kuumuta suurel sügaval pannil või paksu põhjaga potis  õli, lisa viilutatud sibulad, küüslaugud, tšillikaun, koriander, vürtsköömned ja ingver ning kuumuta õrnalt kerge karamellistumiseni  ~5 minutit. Lisa äädikas, suhkur, mesi ja keeda tasasel tulel veel ~5 minutit. Lisa tükeldatud tomatid, loorberilehed, maitsesta soola ja musta pipraga ning  jäta tasasele tulele keema 1 tunniks. Võta loorberilehed välja, surista saumikseriga ühtlaseks, lase veel korraks keema ja pane purki.