Kevade pühitsus Liguurias- L’inaugurazione delia Primavera

Mis võiks olla toredam, kui alustada oma toidule pühendatud blogipidamist vahemere köögiga. Ja veel itaallaste omaga, kes suurimad toidunautlejad ning toidu üle filosofeerijad..

Tee, mis tahad, aga ei ole Läänemere võlud võrreldavad Vahemere omaga. Olenemata rahvusest, religioonist, ajaloost on igal vahemereäärsel maal olemas see mõnus kliima, päikesesoe, parimad lõhnad, värvid, sumedus ja maitsed, mis ühe põhjamaalase õnnehormoonid vallandavad. Rääkimata veinist.. Ja rääkimata õitsvatest puudest-põõsastest ning 20-ne kraadisest kevadilmast märtsikuus..

Seekord viis tee meid Genovasse, ühte peamisesse Vahemere sadamasse, mis Itaalia turismiobjektide esikolmikusse või koguni esikümnesse ei kuulu, aga siiski suurepärane, säilitanuna oma sajanditepikkuse šarmi ja väljanägemise. Kaunis Genova linnas kulgeb ka draamafilm „Genova“ Briti viljakalt režissöörilt Michael Winterbottomilt, peaosas Colin Firth, kelle britilik olek mind jätkuvalt lummab. Juba tee Genovasse on nii vaatemänguline ja mägine, et tasaselt pinnalt saabunu peab pilgu pigem kaugusesse fokusseerima , et harjuda ja mitte kiirpeatust nõuda. Sügavate rannakäänakute taga võib aimata üliluksuslikku autodevaba jahisadamat Portofinot ja Cinque Terre „külasid“.. Aga see on juba hoopis teine jutt. Põhja poole jäävad Piemonte viinamarjaaiad ja Alpid.. Aga see on juba kolmas jutt.

On üks hoopis eriline põhjus, miks Genova mulle nii oluliseks kujuneb. Nimelt on see esimene reis minu armsale-armsale pisipojale, kes saab reisil viiekuuseks ja ka uue uhke itaaliapärase nime- Edoardo. Maakeeli Eedu ja passi panduna Eduard. Mida laps sulle pakub on armastus. See on ühtekuuluvus, vastastikune mõistmine ilma küsimuste ja vastusteta, jagatud rahuhetked. Pea pooleaastase lapse tuju on päikseline, ta naeratab kõigile ning uudistab rõõmsalt ilma ja inimesi. Lennukis ja hotellis on ta seltskonnaelu hiilgav täht, temaga reisil käia on omaette elamus, sellest midagi toredamat vaevalt et leidub.

Niisiis Genovas ei kohta Eedu pere mitte midagi glamuurset, tänavapildis ei näe Ferrarisid ega Bugatte.. Genovas on vanade aegade võlu, kitsad tänavad, igivana San Lorenzo katedraal, peaväljak Piazza De Ferrari, peatänav Via XX Settembre, vana sadam Porto Antico, kõik jalutuskäigu kaugusel. Ka Genova elanikkond on vananev ja siin näeb šikkides ülikondades vanamehi ja päikeseprillides daame. Võib arvata, mis järgnes, kui Berlusconi olevat ameerika presidendi külaskäigu puhul andnud korralduse pesu kuivatamine tänavatel lõpetada. No kuulge, itaalias on traditsioonid!!! Ka söömine käib kindlas järjekorras: antipasti ehk isutekitajad, il primo esimene käik (pasta, risoto), il secondo teine käik (kala/liha salati/köögiviljadea), formaggi juustuvalik, dolce magustoidud ja küpsetised, kohv, grappa, limoncello..

Loomulikult on liguurialased veendunud, et nende köök on parim. Süüakse palju kalu ja mereande, mis ei ole ühel vahemereäärsel maal eriline uudis. Liguuria oma kala on anšoovis ehk acciughe, millest valmistatakse soolast pirukat torta di acchiughe`t, aga seda kasutatakse ka pitsades. Avastan Genova restoranide menüüs erakordse nimistu pastasid, võiks öelda, et Liguurias on pastahullustus. Suppidest tuntuim minestrone ikka alla genovese, lihatoitudest küülik, juustudest kitse- (capra) või lamba- (pecora) juustud. Kohaliku veiniga on küllap sama lugu, mis prantslaste Provence nn kuulsa roosaga, ülitarbitav jahutatult kohalikus kliimas, aga kõlbmatu kodumaale kaasavõetuna kui reisieufooria möödas. Küll aga sobivad mulle ka kohalike seas kõrgelt hinnatud klassika ehk eelroatoidud: parma sink melonitükikestega ja Grana Padano juust pirniviiludega.

Liguuria köögi pärl on pesto genovese. Just Liguurias puhuvat meretuuled kõige õigemini ja paistvat päike õigeima nurga alt, et põhikomponent basiilika saavutaks oma täiuslikkuse tipu :-) Tänud Petronedele, kes kirjastavad eestlasete elu-olu laias maailmas, nii on võimalik saada ka täpsed emakeelsed juhised otse algallikast. Kahjuks on Eestis talv, basiilika ei voha peenramaal ja kuigi näpud sügelevad proovimast, peab pestotegu suve ootama. Küllap peaksid itaallased mind idioodiks, kui prooviksin pestot meie poeürtidest valmistada. Aastaid tagasi ei mõistnud ma rucola-hullustust, kuniks enda aialapil kasvatasin..

Liguurias on väga populaarne artišokk- minu absoluutne lemmik. Maaletooja koduleht annab teada, et artišokk on gurmaanide köögivili, mis 18. sajandil oli suursuguse elulaadi näitaja ja seisusekohane toit rikastele prantsuse aadlikele. Legendi järgi toovat artišoki söömine paremini esile armutundeid. No arusaadav, miks Eestis seda nii keeruline hankida on- rikkaid aadlikke vähevõitu, samas eestlase tunde-elu rikkuses mul kahtlusi pole.

Artišoki valmistamise põhiosa seisneb ettevalmistuses. Artišokk on teatavasti ogaline, see-pärast tuleb tipu-osa ja pealmised lehed eemaldada. Artišokk tumenemise vältimiseks ja maistsestamiseks  sidruniga kokku hõõruda. Youtube-ist leiab hulgaliselt detailseid videosid, sisesta vaid otsingusse- pulizia carciofi (artišoki puhastamine).

Niisiis retsept, mis pärineb Kristiina Praakli „Minu Itaalia“ -st. Võtta parmigiano reggiano juustu ning toppida see artišokilehekeste vahele, maitseks veel pisut soola ning oliivõli. Laduda artišokid ahjupotti istuvasse asendisse, hautada ahjus. Söödav osa on minimaalne, vaid südamik ja õiepõhi, aga see-eest.. Minul valmisid tõelised armuõied.  Veiniks võta külm prosecco või üldse mitte midagi alkohoolset, artišokk mõjub niigi narkootiliselt..