„ Tere, kas teil seal mõni väiksem forell kah ujub?“
„ Jah, siin on meil umbes kilosed.“
„Okei, ma siis võtan ühe selle elusa forelli.“
Seepeale küsis tädi rõõmsalt, et kas ma ikka tean, et nad annavadki mulle kaasa elus kala ja seda ära ei tapa. Peab lihtsalt ootama, et see kilekotis ära sureks. Selline variant tundus mulle veits kahtlane, kuna esiteks suudab üks kuival kala uskumatult aktiivselt rabeleda, teiseks ei oska ma kala ise tappa ja kolmandaks on kellegi kilekotis tapmine ikka väga perversne tegevus. Tädi muidugi lohutas, et forell väga kaua ei elagi, näiteks karpkala venitab õhtuni välja ja tuur elab üldse kaks päeva.
Käisin natuke ringi, olin ärevas meeleolus, mõtlesin asja peale ja lõpuks sai kalaisu ikka võitu. Ladusin kõik muu vajaliku korvi, et saaks oma forelliga kohe poest ära minna ning ta siis kuidagi kiirelt ja õrnalt maha lüüa. Inimesed leti ääres vaatsid mind loomulikult selliste nägudega, et eri julmur ikka küll, niikuinii sööb kodus kassipoegi kah.
Tädi pani kala kilekotti ja teatas rõõmsalt, et eks ta varsti sureb ära, sest sai akvaariumist väljatõstmisel viga. Suri ta jee. Mõnda aega lebas ta korvis küll üsna vaikselt, kuid kassalindil võttis end kokku- pahaaimamatu kassapidaja võttis surnut teeskleva forelli kätte eesmärgiga kilekotil olev triipkood läbi lüüa. Hetkel kui forell rünnata otsustas, läbis terve supermarketitäie inimeste kõrvu hele röögatus pluss natuke kiljumist. Õnneks kassapidaja kogus end, kuid siiski oli tal tükk tegemist, et igatepidi supervisklev forell ära skännida.
See lugu meenub mulle alati kui kalaleti taga seisan ja suu läheb iseenesest kõrvuni. Kujutan ette, milline dialoog näiteks tänase kassapidaja ja surnut teeskleva toidupaki vahel tekiks.. Müüjad muidugi arvavad, et olen kohatult rõõmsameelne. Paraku ei ole alati aega turule minna ja tuttav forellifarmionu on veel kaugemal. Kalaisu korral saab supermarketist ainult kas Norra lõhet või forelli, ülejäänud margid puuduvad või on ulmeliste hindadega. Ma usun natuke, et inimene on siiski muteeruv ja Läänemere saaste on seesama saaste, mille sees me igapäevaselt elame ja sealt pärit kala meid sekundipealt ära ei mürgita. Otsustasin, et kõlbab süüa küll (inimene usub ju seda, mida tahab) ja kappe koristades sattus näppu 2003 aastast pärinev rootsi suveeri, kust idee punane kalatükk maitsestada pärit. Küllap on ajakiri rootsi supermarketist ja koduperenaistele suunatud, mõtlesin ilma igasuguse irooniata. Sest ei ole maailmas paremat ametit kui täiskohaga ema. Abikokk omast käest võtta ja kujuta ette tööpäeva, mis on tervinisti täidetud kallide, muside ja kõige siiramate naeratustega! Minu sõbranna ütleb alati kui mõnd head teatritükki koos juhtume vaatama- mõtle kui ka mittenäitleja iga tööpäev oleks selline, mille lõpus kõik inimesed tõusevad püsti ja aplodeerivad Sulle!
4 lõhe või forellitükki
1 spl jaapani sojakastet
1 spl laimimahla
1 tl peenestatud chillikauna
1 tl mett
Marinaadiained segasin. Kalatükkidele torkasin sisse kaks (hea nipp, et raske kalatükk ühe varda otsas tiirlema ei hakkaks) puutikku (leota eelnevalt vees, muidu paned toidu põlema). Lasin neil natuke marinaadis liguneda. Grillisin ühelt poolt ja teiselt poolt ja valmis ta oligi. Kuigi kala ise on rasvane ja sojakaste justkui soolane, paneb pisut oliivõli ja meresoolakristallide lisamine roale suure hüüumärgi juurde! Laimid serveeri juurde viinaklaasis, väga meeleolukas.
0 kommentaari:
Postita kommentaar