Kurkumiga marineeritud suvikõrvits

Kõige hullem oli see, et just enne oma surma oli Vilms millegipärast ostnud kümme kilo karamellkompvekke. Need jäid ka kõik järele, ta ise ei jõudnud ühtegi ära süüa, küll aga pidime meie oma hambaid murdma. Karamellid olid kivikõvad ja läksid iga aastaga veelgi kõvemaks. Aga ega siis neid järele jätta ei saanud! Ikkagi hukkunud sangari mälestus. Närisime ja nutsime. Ja küll neid jätkus kauaks! Vilms oli juba kakskümmend aastat mullas, kui meie ikka veel tema karamellidega vaeva nägime. Minu hambad läksid kõik nende nahka, aga kui tiblad sisse tulid, oli ikka veel oma pool kilo alles. 

Tiblad muidugi konfiskeerisid otsekohe kõik karamellid, sest need olid ju Vabadussõja vaikivad tunnistajad ning vabariigi looja helde pärandus oma väikesele rahvale. Karamellid viidi metsa ja tiblad proovisid neid dünamiidiga õhku lasta. Aga karamellidele ei teinud see midagi. Käisin hiljem salamahti seal metsas ja korjasin nad kokku, kõik olid terved ja hiilgasid kuupaistel nagu ussisilmad. Vaat nii häid ja tugevaid kompvekke osati teha Eesti Vabariigi ajal! Lõpuks ma tagusin neist sepikojas paar naela.

Ivan Orava mälestused 

Vot nii osati süüa teha vabariigi ajal ja peale vabariigi aega ka, millest meie muidugi midagi ei tea. Ammuleierdatud asi, aga ikkagi on vahel kurb , et pool oma elust oled elanud justkui mäluaugus ehk sotsialistlikus infoaugus. Augus olemise ajal on muu maailm ikka igasugu hõrgutisi meisterdanud ja paadunud sissetegijad on kõik retseptid kindlasti ammu välja peilinud, aga minusugune senine hoidisepõlgur sellest muidugi mittemidagi ei tea. Minu lapsepõlves tehti teatud kindlat sorti moose ilma igasuguste variatsioonideta ja nii palju, et ma aastaid näiteks maasika-rabarberimoosi suu sisse ka ei võtnud. Rääkimata, et keegi oleks kurkumi marinaadisegusse pannud. Muidugi käidi sanatooriumis Suhhuumis ja Šotsis, aga kes siis kurkumi tõi. Isa tõi vürtse- nagu kaneeli ning nelki, kusjuures nii palju, et jätkus järeltulevatele põlvedelegi. Kurkumi võib-olla isegi toodi, aga sellega ei osatud midagi peale hakata, info ei levinud ja ju siis Ilmar Mikiveril „Siin Washington“ oli tähtsamatki rääkida, kui retsepte jagada.

Kui avasin aga augustikuise Oma Maitse, tõusin sekundipealt toolilt ja suundusin katsetustele. Oma Maitse sisu suhtes olen ma igatsugu arvamusi kuulnud, aga mina väga kriitiline ei oleks. Võib-olla on minu suhtumine kallutatud, kuna pool töötajaskonda elab meie külas, kellest pooli ma tunnen ja liigitaks kindlalt „maailma kõige toredama inimese“ kategooriasse, kuigi inimesi katalogiseerida ei ole ilus.

Igatahes on kurkumivärvilise suvikõrvitsa tegemisõpetus ilmunud juba 1963 aasta The Farm Journal Freezing and Canning Cookbook-is ja perenaised läbi aegade on nimetanud selle valmistamist „great success“.

2 spl soola

1 suvikõrvits

1- 1/2  sibulat (olenavalt sibulaarmastusest)

1 tl selleriseemneid (kuna mul ei olnud, panin oma suurt armastust-apteegitilliseemneid. See on ilmselt koht, kus saab mitut erinevat varianti teha- tilliseemnetega või selleriseemnetega või apteegitilliseemnetega)

1 tl kurkumi

1 tl sinepiseemneid

1 tl sinepipulbrit

1/2 tšillikauna

140 g suhkrut (kõik õige, just 3/4 tassi kulub seda)

500 ml siidriäädikat

NB! mina valmistasin rõõmsalt lahuse 100 ml õunaäädikat+ 500 ml vett 

Vot selle koha peal paluks küll mõne kogenud hoidistaja abikätt. Mida siidriäädika all mõeldakse- meie õunasiidriäädikas on 5%-line. Mis peaks inimese sisikonnast järgi jääma, kui pool liitrit puhast 5%-list äädikat ühe suvikõrvitsa kohta ära tarbida?

Suvikõrvitsad tuleb viilutada õhukeseks. Eks ikka vastavalt võimalustele, nt juurviljakoorijaga. Sool lahustada jääkülmas vees ja valada viilutatud suvikõrvitsatele ja sibulatele. Hoida külmas 1 tund, kurnata ja nõrustada. Marinaadiained lasta keema, keeta 3 minutit. Toatemperatuurini jahtunud marinaad kallata suvikõrvitsatele. Panna purki. Olenevalt säilitamissoovi pikkusest võib ka uuesti kuumtöödelda ehk keeta 5 minutit kaelani vees.