Tigu tegemised

Pean ütlema, et ma olen suur Tigu toidu fänn. Kuna Tigu sedakorda uutes ja avarates ruumides uksed avas, siis läksin asja nii lähedalt vaatama kui võimalik- porgandikujundite voolimise, sinikarpide küürimise ja kalarappimiseni ikka välja!  Ja ei pidanud pettuma.

Foto autor: Katrin Press

Pikka, Vene ja Sulevi-Olevimäe tänavate ristlõiget võib muidu pidada täiesti arvestatavate restoranide kvartaliks.  Aga kesknädala novembriõhtul: taevast sajab alla tihedat külma vihma, linnaelanikud on tõenäoliselt voodis teki all ja turistid veel tõenäolisemalt mõnes soojas ja sõbralikus kliimas. Naaberärides on igatahes näha ainult laisklevaid kelnereid ja ei jälgegi rõõmsatest või misiganes meeleolus klientidest.
Tigus käib aga mõnus vahemerelik melu. Erinevalt praegu valitsevatest trendidest kõike kohalikust toorainest teha ja auväärses akadeemilises asutuses (peen restoran) aupaklikult istuda, teeb Tigu kõike vastupidi- lõbus trall, eeslilihasalaami Korsikalt, kaheksajalald Portugalist, Picpoul ja muud suurepärased veinid valdavalt Languedoc-ist, foie gras Prantsusmaalt, jalakeerutus ja Mart Juure „vana kooli diskod“ reedeõhtuti.

Austrid on suured ja värsked. Brillat Savarin on nii pehme, rasvane ja hõrk kui vaja, serveeritud akaatsiamee ning rosmariiniga. Külalised saalis oigasid mõnust: " Issand, mis juust see on, mis juust see on?"
Lardo pekk koos meresiilikumarjaga on jumalik suutäis.
Talle neer liigagi eheda maitsega.

Foto autor: Katrin Press

Foto autor: Katrin Press

Ja vasika harknääre- see ei ole mingi jäle asi, mida suust välja sülitata,  nagu Ingmar Bergman, kui Käbi kogemata riz de veau (vasikaliha riisiga) asemel ris de veau (vasika harknääre) tellis. Jahus paneeritult, seente, sibulate ja Muscat de Rivesales`iga läbi praetult- täielik hõrgutis ja mitte mingit "laudamaitset". Külaliskokk Platzist pööritas ainult silmi ja lubas pealinnale tiiru peale teha, otsimaks sama asja variatsioone, aga ega ta seda kuskilt mujalt ei leia. Beebi-kaheksajalad vürtsikas tomatikastmes on tõesti vürtsikad. Praetud väikesuulest on krõbedalt kuldne ja ohtra estragonivõiga üle kallatud. Küülik on mõnulenud madeiras koos mustade ploomide ja rosmariiniga. Huntahvenale on nii palju võid kõhtu topitud, et ujub- provance ürtide ja küüslauguga ahjust tulnuna lõhnab meeletult hõrgult. Vasikamaks läheb pannile salvei ja sibulaga ja kallatakse üle ohtra, ma võin kinnitada- tõesti ohtra veini, või ja konjakiga. Foie gras küpsetatakse pirni seltsis, mis flambeeritakse kõige ehtsama ja kallihinnalisema 12 aastat vana cognac-iga, sinna juurde kuuluv brioche on eriti võirohke ja loomulikult Prantsusmaalt, mitte kohalik hale koopia sellest. Kreooli verivorst maitseb nagu piparkook, eriti mõnus magusa paprikaga. Mõõkkala lõik on hiigelsuur ja saab  peale ekstra kallist soola ja parimat oliivõli. Tigu maaletoodud veinidest ja veinisoovitustest võiks eraldi peatüki kirjutada, aga sõnavarast jääb puudu.

Tigu perenaine on nii lahke südame ja käega, et portsud ei mahu taldrikule ja flambeerimine ulmekalli konjakiga on kaubamärk omaette. Meeskokad välgutavad jaapani nuge ja oma töötajad söövad lõunaks merguez-i harissaga, õhtuks veisefileed bearneace`ga  ja joovad head veini peale. Midagi sellist ei ole ma iial a la carte-is näinud, ei mingit peent tilgutamist. Ime siis, et uued suured saalid on rahvast pungil täis.

Ma igatahes olen täielikult, lootusetult ja igavesti Tigu sööki  armunud. Lisaks imelised veinid, lustakad laulud, vaimukad inimesed. Aga põhiline siiski- suurepärane toit ja perenaine!

Foto autor: Katrin Press