28 veebruar 2012

Davide Oldani- moodne Itaalia köök ja tagurpidi sibulapirukas

Nägin oma head tuttavat, kes on muideks suur gurmaan.. Ma ütlen, et kõhn välimus võib olla väga petlik. Igatahes vaatas see kena habras naisterahvas mulle täiuslikult säravate silmadega otsa ja ütles, et tead Marju- ma leidsin SELLISE koha, et kui Sa nüüd Itaaliasse suusatama lähed, siis Sa lihtsalt pead SINNA minema! 
Ma jumaldan seda osa elust- väljapaistva kõneandega inimesi, kes suudavad lugusid jutustada ja oma naudinguid üdini ilmekalt edasi anda! Õige intonatsiooni ja õigete rõhkudega. Mõnulesin iga kõneka nüansi ning pingetkruviva pausi juures ja tulin koju. Kui olin sisetanud google`sse Davide Oldani, mu huvi tõusis kordades. Milline noormees! Pikk, kena, üldsegi mitte itaallaslik, toob ISE Sulle kõik lauda. Ma tõesti kujutan ette, kuidas mu tuttava naisterahva põlved laua all värisema hakkasid, kui see mitmekülgne noormees teda innukalt teenendas. Kõige olulisem, elamusliku söögi järel muidugi, on kliendi heaolu. Avatakse kõik veinid, kui vaid ka klaasikest soovite, ilma kohustuseta osta terve pudel!  Restoranil on üks tärn, ristiisadeks ja hea söögi saladuste teejuhtideks on olnud sellised gurud nagu Marchesi, Roux, Ducasse, Hermé, aga lõuna maksab nii umbes 12 EUR ja kogu degustatsioonimenüü 32 EUR. Kodulehte ei ole, broneeringuid võetakse vastu telefoni teel- 6 kuud ette!
Kuidas on sellise hinna juures sellisel tasemel toidukunsti võimalik luua?
Hooajalisus, asukoht, kindel sortiment, vähene sisekujundus, meeskonnatöö.

D`O ristorante asub Milaanos, aga linnast väljas. Umbes nagu sõita Tallinna kesklinnast Laagrisse. Seega odav rent ja ülalpidamiskulud. 
Hooajalisus, hooajalisus, hooajalisus. See on küll üleekspluateeritud moekarje, aga selge on, et augustis on tomati maitse ja hind sootuks midagi muud kui täna. Seega odav kohalik tooraine, palju värskeid aedvilju. Vaeva näeb noormees selle nimel, et tuua esile iga komponendi, ka kõige lihtsama toiduaine kõige paremad maitseomadused. Itaallastel on ka loomupärane anne selles. Ma ikka jätkuvalt imestan, et tavaline pitsa, mille peal heal juhul kolm komponenti, maitseb alati ülivõrdes ja iga komponendi maitse on selgesti eristatav.
Menüüs on umbes 4 antipastit, 4 primit, 4 secondit, 4 desserti.
Ja joogid? Mullid, palju mulle. Absoluutselt eelistatud on chapangne rose`d ja itaallaste endi vahuveinid. Kui räägitakse itaallaste vahuveinist, siis meie mõtleme astid, proseccod, lambruscod. Aga lubage tutvustada- maailma parim vahuvein, mis pöörab (või on juba pööranud) pea peale Teie praegu kehtiva pingerivi ja viib Teie maitsemeeled senitundmatutesse kõrgustesse.  Franciacorta.  Jah, jätke see sõna endale meelde. See on nii piirkonna kui veini nimi. DOCG ehk kontrollitud päritolu tunnusega kaitstud. Väiketootjad, kes ei ekspordi palju. Eestis on kahjuks 1 võimalus seda proovida, seega ei saa me mingit pilti kogu skaalast (Extra Brut, Brut, Satèn, Demi Sec jne). Räägitakse, et tegemist šampanjametoodika ja -kvaliteedis joogiga, aga maitse ei jäljenda seda, vaid on iseloomuga. Selliseid me ju armastamegi!  Ja kui üldiselt on itaallastel kombeks veinid ühest viinamarjasordist, siis uuem mood on segada. Davide Oldani lemmik on aga pidavat olema just Franciacorta Satèn, mida tehakse ainult Chardonnay-st.

Nii et, kes hea maitse nimel teekonna Itaaliasse ette võtab, siis teab mida juua ja kuhu sööma minna! Kuna itaallased on oma piirkonna suured fännid, võib  tõesti juhtuda, et väljaspool Milaanot ja Lombardiat  sügatakse franciacorta peale kukalt. Ärge laske end sellest heidutada. See on koguni ainus vahuvein, mida pakutakse La Scala ooperimajas ja sealne klientuur peaks juba asja tundma.
Mina igatahes laenutasin otsematteed tuttavalt tema kaasatoodud raamatu ja süvenesin Davide Oldani  maailma. Gnocchi`d kakaoga või spagetid kakaoubadega, risoto safranisalsaga või soola, saiapuru ja Marsala-kastmega.  Oldani kuulsaim spetsialiteet- karamellistatud sibulad ehk  tagurpidi pirukas nendest.

Karamellistatud sibulad külma parmesanijäätise ja sooja parmesanikastmega

La cipolla caramellata D`O via internet
2 sibulat, kooritud ja lõigatud paksemateks viiludeks
lehttaignat
85 g võid
125 g suhkrut

Auruta sibulaviile ~20 minutit. Lehttaigen rulli 2 mm paksuseks ja lõika sellest 8 cm läbimõõduga kettad (kui soovid portsjonit, võib teha ka ühe suure).

Või, suhkur sulata kastrulis ja kuumuta ~5 minutit. Jahuta, eemalda pinnale tekkinud vaht ja vedelik.
Aseta küpstusvormi suhkru-või karamell, sibularõngad ja lehttaigen, küpseta 180 kraadi juures ~25 minutit.
Serveeri külma parmesanijäätise ja sooja parmesanikastmega. Peale Maldoni soolahelbeid.

Parmesanijäätise jaoks keeda 10 ml vett koos 30g suhkruga siirupiks, lisa koor, kuumuta, ära keeda. Lisa 8 g soola ja 20 g parmesani. Jahuta. Segatakse jäätisemasinas või hoitakse külmkapis.
Sooja parmesanikastme jaoks ei ole tarvis muud kui 50 ml piima kuumutada, lisada 20 g parmesani ja 8 g soola. Kurnata.

PS Siiski ühel pealinna veinikaardil on franciacorta kogu hiilguses esindatud. Restorani nimi on Francesco Sibio, aga selle koha kohta ei oska ma möö ega mää öelda.

0 kommentaari:

Postita kommentaar