Eesti tapas- heeringas, peet, maksapasteet

Käisin täna Sadama turul. Julgen kinnitada, et tulemus on kohe väga õnnestunud. Tegemist ei olegi turuga selle klassikalises mõistes, kus lihakered vedelevad jalus ja vastavad brutaalsed aroomid tekitavad tahtmise kaduda kui tuul. Selle asemel hoopis suur pood- puidulõhnaline, kaubakärude, kassalettidega. Täiesti esteetiline, hea tunnetusega tehtud, hubane kujunduselt. Uskumatu toiduvalik ja grusiinide leivaahju aroomid.. Pealekauba Aino oma hapukapsastega, oh see peedimahla ja tšilliga variant! Aino on nüüd terve juurviljaleti boss ja temaga läheb alati jutuks. 

Mul on küll omad kodupoed, muud väljakujunenud lemmikud või soodsad kalaputkad. Aga kui on vaja spetsiaalset sortimenti, maitsvat, kindlat kvaliteeti ning tahaks kõik ühest kohast ja korraga, tuleb sammud ikka seada kolme kaubamaja toidupoodi. Nüüd võib nende suurvõimu periood kuhtuda, sest tekkinud on palju kõvem konkurent segmendis, kus ostuotsuse taga on esmajoones maitse. Ja maitsvaid asju, kohalikke ja väljamaiseid, on seal oi kui palju!

Teiseks on mul, nagu kõigil teistelgi, üks hääl ja sellega ma nõuan tõesti nii kõvasti kui jõuan hobitootjate pruuli, talupekki ja suitsuahjusinki. Mõistliku hinnaga ja legaalselt. Riigi tegu ja toetust, et Eestist saaks kaunis maaelu etalon, kus on talud ja turud ja palju jõukat maarahwast. Ei taha mina käia naaberriigis seepärast, et sealt talukraami osta või jumal hoidku, arstivisiidile minna.

Kolmas tõsiasi on aga see, et mida põhjamaa lihtrahvas ennevanasti sõi, on nüüd maailma ja linnavurlede suurmood. Rasvane soolaheeringas, siseelundid ja peedijuurikad. Need peegeldavad nüüd hoopis kulinaarset heaolu ja trenditeadlikkust :))

Tapas, kui tore hispaaniakeelne sõna, võiks jääda küll emakeeleski kasutusele ja saada kõigile mõistetud kui väike suupiste, mida kõik söövad ja armastavad. Hispaanias on need muidugi sardiinid, oliivid ja koorikloomad, meil heeringas, peet ja maks. Mõelge kilohinna peale, midagi odavamat ja maitsvamat ei ole.

Heeringa kohta kirjutab Mannerström, et nii nagu räimgi, on see teinud möödunud sajandi jooksul läbi kulinaarse metamorfoosi, muutudes põhitoidusest peenemate puhkude pidutoiduks. Rootsipärase heeringa retsept on pärit Merritilt ja ma kirjutan ta siia üles, sest lihtsamat ja mulle meelepärasemat  pole ma enne saanud.

Rootsi heeringas
4 soolaheeringat, fileerida
1-2 sibulat, õhukeseks viilutatud

Marinaadiks
3 1/2 dl vett
150 g suhkrut
1/2 dl 30%-list äädikat
pisut vähem kui kümme vürtsitera
paar loorberilehte
rose-pipra teri umbes kümme

Marinaad ajada keema, jahutada maha ja kallata klaasnõusse, milles tükeldatud heeringafileed (~2 cm paksused seibid) ja õhukesed sibularõngad.
Seista üleöö ja serveerida samas marinaadis koos õhukeselt viilutatud sibulaga.


Hõrgu maksapasteedi retsepti leiab siit ja siit ja siit.  Ahsoo, siit ka muidugi :)

Peeti võib suupistelauale teha ideaalselt Mozza moodi- koorida peedid ja lõigata sektoriteks. Lisada ahjuplaadile küüslauku, tüümiani, oliivõli, palsamäädikat, suhkrut, soola, musta pipart. Küpsetada 165 kraadi juures ~ 30 minutit. Jahutada.