Kevad Wachaus ja Viini šnitsel ~ Minu sahver

Kunagi, kui mul endal lapsi veel polnudki, sõitsime kambakesi Euroopas ringi. Ilmselt tänu kaasasolevate laste igikestvale soovile end mõnes veeaugus krobeliseks leotada, sattusime Neusiedleri järve äärde Austrias. Veinidest, järvest tõusvast soodsast udust ja väärishallitusest ei teadnud me mõhkagi. Peale kirvega telgivaiade maasseraiumist (selgus, et tegemist on vägagi kõvakstallatud maapinna ning külastatava kämpinguga) ja muid kohustuslikke toiminguid, hiilisime me õega kohalikule külatänavale patseerima. Podersdorfis põhimõtteliselt ainult üks pikk peatänav oligi ning see kubises vinoteekidest ja heuriger`idest, mida me usinalt külastama asusime. Midagi sellist polnud me varem maitsnud, igatahes oli juba üsna pime, kui me lõpuks erakordsetest maitsetest joobununa ööbimiskohta laekusime. Teised meie eufooriat ei mõistnud. Sellest peale on mul selge, et Austria on erakordne veinimaa.

Kuna Eestis head Austria veini praktiliselt müügil pole (kui nüüd mõned edumeelsed restoranid, Höpler, mis pärineb sealt järvepiirkonnast ja Lenz Moser asukohaga Kremstal välja arvata), siis teatasin juba aegsasti, et Austrias olles mina veinipiirkonnast peatumata mööda sõitma nõus mitte mingil juhul pole. Tähendagu see kursist kõrvalekaldumist, hilist suusabaasi laekumist või mida iganes..

Wachau`st pidi saama meie varahommikune sihtkoht. Paraku suutis meie limiteeritud ajaressurssi sisse sõita autorenditädi, kelle menetlemiskiirus ületas kõik varemnähtu- kaks tundi järjekorras seismist, mille jooksul suutis tädi teenindada neli klienti. Kui kuulete sõna Viini lennujaam ja Buchbinderi rent, põgenege. Seega lähenesime Wachaule vaid Melki-poolsest küljest ja Kremsini, kus Wachau lõpeb ja Kremstal algab, me ei jõudnudki.

Esmalt kerkis Melki klooster me silme ette kui kaunis ja kevadpäikeses särav volüümitar, ebaproportsionaalselt korpulentne muude linnamajade ja künklike maastikega võrreldes.

Wachau kohta öeldakse teatavasti- “maailmapärandi nimekirjas kui maailma kauneim jõeorg..”. Mõningane sarkasm sellesse lausesse, aga kohapeal kaob, sest laias, mõnuga voolavas Doonaus, järskudes nõlvades ja külakestes peitub silmale tõeline idüll. Võib selgelt kujutlussse manada, mis nauditav vaatepilt saab siin olema aprillis, kui tuhanded aprikoosipuud õide puhkevad kui jaapani sakura ajal või 4-5 mail, kui kõik veinid pudelisse saavad, 101 keldrit uksed avavad, et uut aastakäiku maitsmiseks esitleda. Siin, Doonau kallastel, kasvavad Austria kõige peenemad, mineraalsemad, piprasemad Riesling`id ja Grüner Veltliner`id. Mõistagi ideaalsed kõrvased kevadisele sparglile ja happeline valge vein lubab ka Viini šnitslit (ja eestlase jõulust seapraadi) manustada libedamalt, kui muidu. Samuti on siin kasutusel senikuulmatu sõna- Marillen, millega nimetatakse kohalikke aprikoose. Egas asjata austerlaste kuulsa Sacheri tordi vahele just aprikoosidžemmi määrita.

Tippveinitootja külastamine märtsises Wachaus aga tähendab inimtühjas külas uksele koputamist, mispeale toasussides ja pisut sagris ning unise näoga kuulus veinikasvataja teid suurematesse ruumidesse juhatab ja eelmise aasta toodangut mekkida lubab. Ei ole see Tšiili, kus kolm saaki aastas võetakse, toodangunimekiri on üsna lühikeseks kuivanud ja uus kevad ootamist väärt! Kes siiamaani arvab, et Grüner Veltliner eksisteerib ainult liigkerge, kuiva ja hapu rüüpena, mida juua küll ei tasu, siis see pole kaugeltki nii. Grüner Veltliner võib olla hoopis võimas ja peenelt piprane. Tsiteerides Kalev Keskküla, siis kohalik klassifikatsioon jagab veinid järgmiselt: Steinfeder (kerge ja sordipärane), Federspiel (elegantne ja täidlane), Smaragd (küps ja jõuline).

Veinide taseme üle valvab siin Vinea Wachau Nobilis Districtus

Hea abimees orienteerumisel MyWachau

Kui nüüd mõnest tuntumast Wachau veinimeistrist rääkida, siis suurim kontsentratsiooni tootjatest asub Spitzis, nagu Franz Hirtzberger, FJ Gritsch, Johann Donabaum. Mauternist leiab Hutteri ja Dürnsteinist Domäne Wachau ning Emmerich Knolli.

Viini šnitsel

Nagu iga klassikuga, jagub siingi lõputult versioone, milline valmistusviis just see kõige autentsem on. Austerlased tarvitavad kuulsa šnitsli tegemiseks siiski kõige meelsamini seaseljast lõigatud viile, mitte vasikaliha nagu entsüklopeedid väidavad. Seega lastega Austrias reisida on kerge, sest iga söögikoha menüüs on šnitsel ja lapsed võivad sellest lõpmatuseni rõõmu tunda. Ei hakka rääkima sellest, kui lastesõbralik maa Austria tervikuna on, kuidas kahe-aastase võib rahumeeli suusakooli usaldada, lapsed kasvavad õuedes, kuhu mahuvad ka loomad, karjamaa ja laut (ka korterelamus!) ning miljardivaatega klaasist arhitektuuripärl, näoga alpide poole, on koolimaja.


Seljatükk, kust võtta viini šnitsliks sobivaim liha

Maitsva viini šnitsli saab näiteks nii (jagub 10-le):

1 kg sea välisfileed (5 suurt liblikaks ehk medaljoniks lõigatud viilu, millest saab õige- 30 cm läbimõõduga šnitsli või poolitatult 10 väiksemat)

1 suure sidruni peenelt riivitud koor

1 väiksem pakk head riivsaia

peotäis riivitud parmesani või muud kõvemat juustu

2 muna

sorts piima

soola, musta pipart

taimset õli praadimiseks

serveerimiseks sidrunisektoreid ja värsket siledalehelist peterselli hakitult

Lihaviilud kloppida lihahaamriga õhemaks. Muna kloppida tilga piimaga lahti ja maitsestada soola, musta pipraga. Riivsai segada riivitud sidrunikoore ja juustuga.

Lihaviil kasta muna-piimasegusse, nõrutada üleliige maha. Kumbki külg kasta riivsaiasegu sisse, suruda liha laiaks ja lamedaks, raputada üleliigne riivsai maha, lasta veidi taheneda. Praadida rohkes, keskmiselt kuumas õlis kummaltki poolt kuldpruuniks.

Kui inimesi ja lapsi on laua ääres tõesti kokku kümme ja lihatükid väiksemad, siis juurde sobivad alati kodused praekartulid ja rohkelt värsket salatit.

Essend und trinken kevadnumbri värvilises ja rõõmsameelses kaaneloos pakutakse viini šnitslit värskete aedviljadega- noored porgandid, sparglivõrsed, värsked redised, parpikad ja söödavad õied- nagu

peiulilled (tagetes), sarvkannikesed (viola cornuta), kressid (tropaeolum majus) ja kirikakrad (bellis perennis).