Tursk tšilli, sidruni ja avokaadoga a la mexicana

Kalakala ja Pojad teavitas värske jahutatud  tursa ja veel igasuguste Norra põhjavetest pärit mereelukate saabumisest. Üldiselt pidavat kehtima reegel, et mida kaugemal põhjas kalad elavad, seda valgem, tihedam ja puhtam on nende liha. Põhja poole paraneb ka merevee kvaliteet. Ennevanasti olevat ratsionaalsed norrakad keetnud kala merevees, et mitte raisata raha soola ostmisele.  Merevees enam kalu ei keedeta, aga see-eest on hind!!! tulisoolane. Sellisel puhul mõtlen ma alati restoranipidaja elu peale, kes neljateist eurose värske kala sisseostu ja kilohulgihinna puhul peab veel tegevuskulud katma? Valida on nahaga filee (nahk onju hea), nahata filee ja terve tursakere vahel (võib-olla saab sealt maksagi kätte?).

Koržets kirjutab: Tursk on kala, kellesse meie suhtumine on viimaste inimpõlvede jooksul teinud läbi suuri muutumisi. 19. sajandil oli tursapüük (nagu ka angerjapüük) üsna juhuslik, kuna rannarahvas põlgas seda kala välimuse pärast: „suur pea, kõhn keha, tursunud kurgualune, pungis silmad, sarved peas, habe lõua all, alati suu lahti“. 
Turska seostati vanakuradiga (eksole!)— tursad olla söönud vanakuradi rasva ja sellepärast ongi nende silmad pungis ja jalad paistes; kõva tursasaagi puhul üteldi, et jälle on tulemas maailmasõda (Valjala).

Nüüdseks on tursast saanud vääriskala, kelle filee maksab enam kui vikerforelli või nuumlõhe filee. See paneb nii kalurid kui ka huvikalastajad ootusärevalt õhkama — millal küll tursk jälle „plahvatab“… Tõsi, mõned kalamehed „nokivad“ tasapisi turskasid praegugi, aga kes ja kus just, see on ülim saladus.

Kes siiski ilmtingimata tahab turska püüda, peab selleks Norrasse sõitma — juba aastaid käivad eesti kalahullud seal turska, kasskala, hiidlesta jms välja meelitamas.

Kalastamisest on mul ainult kõige paremad mälestused (millal naised ikka koos meesterahvaga kalale lähevad, kuiet nad hullult armunud ei ole. Sellest on igavik, nüüd ma õnnetult armununa kuulaks pigem seda). Samuti armastan ma turska koos NOMU  mexicanaga, sidrunit, avokaadot ja tšillit. Ja muidugi siis võib öelda tšillimist ka, sest ma ei tea mida ametlikud soovitused ütlevad, aga mul oli käepärast mineraalne roheline Vinho Verde Muralhas de Moncao (Alvarinho ja Trajadura viinamarjade segu, mida on igas Porto söögimajas saada ja mis peaks kuuluma iga eestlase Vinho Verde haridusse ja millele Tigu perenaine ka kõva reklaami on teinud ja mida Sadama turult osta saab) ja see oli mehhiko! maitsete kõrvale hää! NOMU on aga täiesti kvaliteetne segu ja kui muidu ma maitseainesegusid, eriti neid, kus ka sool sisaldub (miks peaks kalli raha eest soola ostma?) ei poolda, siis NOMU omasid ma julgen suisa soovitada. Ja kui laste toidulaualt on krõpsud ära keelatud, siis nüüd on hea võimalus koos lastega maiustada ja nachosid guacamole sisse kasta!!!

Guacamole minu äranägemise järgi, koostisained saumikseriga kokku suristada

2 küpset avokaadot (Rimis saadaval tumelilla koorega Peruu omad)
1/4 sidruni mahl
näpuotsaga NOMU mexicanat (ehk siis tuline, vürtsine ja suitsune segu tšillist, vürtsköömnetest, punest, mustast piprast, nelkpiprast, petersellist, sibulast, sinepiseemnetest, punasest paprikast, küüslaugust, koriandrist, murulaugust, soolast ja suhkrust)
näpuotsaga soola
törts 20% hapukoort (no umbes 50 g, andke andeks Kadi ja Kati umbmäärasus, kuna te sünnipäeval mu köögikaalu fondi panustasite (köögikaal on nüüdseks täitsa olemas!)

Aja õli pannil kuumaks ja pane tursatükid pannile. Küpseta kummaltki poolt, maitsesta NOMU mexicana, meresoola ja sidrunimahlaga. Puista peale tšillit ja sidrunikoort. Serveeri guacamole ja nachodega.