Inimeste talvine toitmine- kirjandust ja orsottot

Linnast kolm versta eemale jääb vana männimets.

Pikkade rootsi suuskadega sebides, igaühel paremas käes (ainult üks kepp?) pikk ja peenikese võruotsaga kepp, naerdes ja omavahel juttu ajades, on üle lumise välja selle poole teel lütseumikasvandik, gümnaasiuminäitsik, pikka kasvu ja jõukas noorsand, kadett ja näpitsprillidega kursuslane, väga lühinägelik noorik, kohmakas ja kõige peale solvuv.

Männimets tuleb lähemale, on maalilisem, suursugusem, mustavam ja rohelisem. Tema kohale on juba tõusnud lüümekahvatu ümmargune kuu. Klaar päikeseketas peaaegu puudutab eemal paremal kuldselt sätendavat, vaevu aimatava roheka värvinguga lumist lagendikku. 

Metsas on hämar, kahutab, kõrge taeva sihi kohal tõmbub külmaks ja sinavaks; kaugel eespool välu servas, lööb mõne eriti pika männi latv punama. Selles metsas on veel mesisem tunda end nooruslikuna, pühademeeleolus, hingata seda joobnustavat talveõhku mingis peatse õnne ootuses. Lütseumikasvandik ootab õnne kõigist pingsamalt, kogu aeg gümnaasiuminäitsiku kõrval suusatades..

Ivan Bunin Armastuse grammatika

Kui mõni loomeinimene räägib silmade särades, millist suurt inspiratsiooni Bunini tekstid talle pakuvad, siis mina tahan neid loomulikult kohe lugeda. Jaa, kahtlemata võib teksti eest Nobeli anda. Ja kahtlemata Buninile tiivaripsutamine väga meeldis. Tema ülimaaliline väljendusviis naise võluva olemuse kohta teeb tõesti põlvist nõrgaks. Khm.. Rääkimata armastatud, lumise ja külma Venemaa kirjeldamisest. Tõe huvides peab märkima, et need ülevad lood Venemaast on kirjutatud hoopistükkis Pariisis, Roomas, ranniku- Alpides.. nii umbes sada aastat tagasi.. Kahjuks küll pea iga novelli lõpus emb-kumb, kas mees või naine, sureb, ja mitte loomulikul teel. See on pisut ootamatu, ebaloogiline ja loo püant läheb mulle kaduma. Kui olin neli novelli järjest sisse ahminud, hakkas asi meenutama Võsareporteri ülekannet räpasest korterist, kus juhmid inimesed on joomapeo edenedes üksteisel pead kirvega pooleks koksanud.. Aga muidu on kõne- ja kadestamisväärt sulejooks siiski sel Buninil. Nii päris, et tunned iga keharakuga milline valgus, milline lõhn, milline temperatuur. Hoopis midagi muud, kui lugeda järjekordet uudist FB-ist või tervitada kedagi distantsilt, mis  on mugav, aga elu sees see ei hoia.

Lähme sebime parem suuskadega. Hingame joobnustavat talveõhku ja naudime vaikust pakaselises metsas, valevalt valget lund kuuskede paksudes okstes, härmas ripsmeid, eemal säravaid tulesid taluakendest, piltilusaid ja liikumatuid aedasid, krudisevaid värskeid lumehangesid, suuskade häält rabedasse lumekoorikusse lõikumisel..

Kahjuks ei ole Bunin üldse kuskil kirjutanud, mida nad ka sõid. Arvatavasti selliste kiretormide keskel läheb inimesel üldse meelest ära süüa.  Meil see muidugi meelest ära ei lähe. Et mitte  head suusailma raisata retseptides tuhnimisele, teeme midagi, mis on alatitoimiv ja kümme korda järele proovitud. Orsotto tuleneb sõnast risotto, mis riisi asemel on tehtud odrakruubiga. Mujal maailmas orzoto. Sobib nii lisandiks kui iseseisvaks toiduks. See retsept restoranist Ö.

Puraviku orsotto
100 g odrakruupi
3 spl oliivõli
1 väike sibul
3-4 tk kuivatatud puravikke (saadaval Viimsi Delicatos, alati võib asendada enda korjatud seentega)

50 ml valget veini (võimalusel õunavein)

500 ml kanapuljongit

100 g toorjuustu

soola, musta pipart veskist, värskeid ürte

Keeda odrakruup soolvees poolpehmeks ( 15 minutit). Samal ajal haki sibul väikesteks kuubikuteks ja hauta õlis klaasjaks (3-4 minutit), lisa käte vahel tükkideks tehtud puravikud ja prae veel paar minutit. Sega sisse kurnatud odrakruubid, lisa vein, keera tuli nõrgemaks ja lase imenduda. Lisa 1/3 kuumast! puljongist, sega ja anna odrale jälle aega selle imendumiseks. Pane puljongit juurde niikaua kuni oder valmis.

Lisa toorjuust, sega ja maitsesta soola, musta pipraga. Lõpuks viska peale hakitud ürdid.