Sinimerekarbid, parimad isutekitajad

Mitte mussels, clams ja vongole, vaid musling, kræklingur, simpukka ja sinimerekarbid.
Mida ma tahan sellega öelda?
Põhjamaad on praegu gastronoomiamaailma tipus. Nii võib vist väita, kui  viimatisel kokkade jõukatsumises olid esikolmikus Taani, Rootsi, Norra. No jumal tänatud, ütlen ma selle peale. Riiklik toetus on selle edu taga!! Poliitika, mis soosib kohalikku, väikest, loob uusi töökohti ja parandab sellega meie üldist heaolu. Kuis muidu hakkavad mehed taas kaluriteks ja naised karjakasvatajateks ning põlluharijateks. Kust muidu sugeneb meie sahvritesse see puhas ja värske tooraine, et me märkaks aastaegade vaheldumist ka toidulaual.. Mille tagajärjeks ongi tervislik toitumine ja elustiil.

Uue Põhjala köögi manifesti algatus pärineb ju tegelikult aastast 2004. Millega põhjendatakse nii erinevat liikumiskiirust teiste põhjamaa riikidega võrreldes? Kui meil on aastaks 2012 Rimis kui suurkauplusteketis koguni eraldi letijupp eestimaistele väiketootjatele tekkinud, siis on areng ju täiesti kolossaalne. Eks ole! Riiklikku toetust sellele kaubale ei paista olevat, sest hind on kallimast kallim. Põllumajandusminister andis koguni aasta alguses teada, et peaks nüüd täpsemalt praktikas paika panema, mida pidada Eesti toiduks. Hea algatus ühe poliitiku poolt tõesti! Eesti tulihingelised ja nõudlikud kokad on end juba aastaid kaheksaks väänanud, et  igapäevaselt eestimaist hankida. Ja väiketootjad on kriminaalideks saanud- et oma kaupa tarbijani viia, tuleb vist kõiki kehtivaid seadusi eirata.

Mulle meeldivad karbid! Püütakse neid ju ka põhjamaades- Norras, Taanis.. Lõpuks ometi saavad eestlastest elunautlejad ja sotsiaalsed olendid. Moodne kodune toit hakkabki olema keset lauda tõstetud pott karpe rohke kastmega, kus näppupidi saia sisse kasta ja veini kõrvale rüübata. Muideks, edaspidi iga päev saia ei saa- põhjamaades ei tohi inimesed, sealhulgas pagarid, laupäeval ja pühapäeval töötada. Ja veini ka ei saa. Põhjamaade riiklik poliitika tõstab alkoholihinna nii lakke, et selle ostmiseks tuleb pangalaenu võtta. Aga miks ka mitte, ehk kainena mõeldakse ometi välja see Eesti Nokia. Karbipoti taga näiteks. Aga mine sa tea, mida alkoholivaba eestlane üldse teha mõistab- kokakursusel üks proua kurtis, et kui veini ei pakuta, siis tema süüa teha ei oska..

Uues Põhjala stiilis karbitoit leiutada oleks päris inspireeriv, aga jäägu see kulinaarselt võimekamatele!
Põhjala karbid võiks olla midagi sama maitsvat kui vahemerepärased  moules marinières- või, šalottsibula, valge veini, peterselli, küüslaugu, loorberi, vürtsiga. Kui ma neid esimest korda sain aastaid tagasi, mul nutt peale ei tulnud, aga vähe puudus ka- lihtsalt nii head olid. On.
Või siis sama aromaatsed ja õiges koguses maitsestatud, kui aasia stiilis karbid..Neid me mõistame küll ise teha, eks ole!

2 spl võid
3 küüslauguküünt, hakitud
1 spl ingverijuurt, hakitud
3 tl punast karripastat
2 tl kalakastet
1 tass kanapuljongit
1 tass kookospiima
1 kg sinimerekarpe
3 spl värskeid koriandrilehti
1 laim, sektoriteks lõigatud

Sinimerekarbid tuleb külma veega pesta ja vajadusel pealt puhtaks küürida, näiteks metallnuustikuga. Taani omad on juba suhteliselt kabeda ja esteetilise välimusega. Katkised ja lahtised peab ära viskama.
Suurel pannil sulatada või. Lisada küüslauk, ingver ning hautada 2-3 minutit (mitte kõrvetada!). Sega korralikult sisse karripasta, kalakaste ning siis kanapuljong, kookospiim. Ära kasuta tavalist puljongikuubikut, rõve maitse tuleb. Lisa karbid ja hauta neid kaane all 6-7 minutit, aeg-ajalt segades. Karbid, mis ei avanenud, viska minema. Serveeri samast nõust või suurest savipotist. Pigista peale laimimahla ja raputa juurde värsket koriandrit.