 |
| Isadora Duncan |
Esimene lugu- hiljaaegu helistas mulle üks kena inimene, et teada anda sündimise imest ja oma tähelepanekutest maailma iseäralikkuse kohta. Samuti vihjas ta oma hirmudele, kiiretele ja julgete ettevõtmistele ning elu haprusele. Illustreerimaks elu võimalikku dramaatilisust, rääkis ta mulle loo Jesseninist ja tema kolmandast abikaasast, kuulsast tantsijannast Isadora Duncanist.
Teine lugu- hiljaaegu, kesk tüünet suvepäeva, punase fooritulega üle tee rutates, põrkas 19 aastane kokku liinibussiga ja suri. Ta oli kaunis naine, andekas, toimekas, tark ja miljon harrastust ning ambitsiooni oli tal ka.
Kolmas lugu- 2 aastat tagasi seisis ristmikul auto. Autojuht oli kaine ja oli päev. Ta keeras autorattad kiirustava inimesele kohaselt aegsasti vasakule, et pöörama asuda, kui talle sõitis tagant otsa auto, kes paiskas ta vastutuleva rekka alla. Temast jäid maha naine ja kolm last. Naine ei saanudki kurbusest võitu, tema elujõud rauges, haigus pääses võimule ja hiljaaegu ta maeti.
Räägitakse, et Isadora Duncan oli tantsijanna, kes vihkas traditsioonilise balletikunsti ülepakutud graatsiat ja varvaskõnni haiglast halemeelsust. Omas ajastus oli ta muljetavaldavalt kuulus ja revolutsiooniline, väljendades hetkeemotsioonidest improviseeritud liigutustega sellist rõõmu, lihtsust ja lapselikku harmooniat, mis oli ennekuulmatu. Habras kuju, keda veetles ühtlasi meeleheide ja mässuvaim.
Ta on meie ise, enne kui elu õpetab meid "mõistlikuks" selle suhtes, mida loodame saavutada," on kirjutanud Fernand Divoire. "Ta on meie ise hetkel, mil oleme ühtsed loodusega. Temas on süütus ja nooruslik imestustunne kõige elava suhtes. Tal on kaastunne, mis ei lange valusse ja inetusse, vihkamisse ega kurbusesse. Ta on innukas ja eelkõige julge. Ta lõhub maha ukse isegi siis, kui see tapaks. Ja kuna me kõike seda tunneme, tekitab ta meis tohutu vabanemise, taipamise meie endi võimalustest. Ta õpetab meid hinda mitte arvestama, vaid vaatama, mida tuleb teha, ja siis see täide viia. Just seetõttu on tema tants paljudele inimestele kui ilmutus, usuline kogemus. See on neid muutnud." (Blair 1986: XII)
Kui Teil on tugevat (ikka väga tugevat) närvi nii kurva raamatu tarvis, siis Isadora Duncani “Minu elu”.
Olgu öeldud, et raamatus ei ole sõnagi sellest, mida söödi. Andekad, rassijad, unistajad, neurasteenilised tüübid, kes elatusid loomepiinadest, armuafääridest ja ohjeldamatust šampanjast. Vahel harva klaas piima.
Duncan suri 1927. aastal niisama teatraalselt, nagu oli elanud: olles sõpradega hüvasti jätnud, istus ta Pariisi lähedal oma autosse ja hakkas sõitma, märkamata, et tema pikk moodne sall on autoratta ümber keerdunud ja nõnda ta surnuks kägistab.
Elupõletamine, joomarlus ja dramaatiline lõpp oli selle ajastu kõrgkihi privileeg- oma elutee lõpetas (aga alles peale viiendat abielu) ka Jessenin, kritseldades verega märkmikulehele kultuslikud read:
Sõber, hüvasti mul ees on minek.
Sind ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa lõplik olla iganes.
Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.
0 kommentaari:
Postita kommentaar