Gruusia salat, pähklitega ~ Minu sahver

Gruusia salat on sisuliselt kurgi-tomatisalat „s orehhami“. Kui võtta värsked tomatid ja mahlased, krõmpsuvad kurgid, segada need purustatud kreeka pähklitega, saabki number 1 maitseelamuse. Salatisse tuleks lisada veel küüslauku, sibulat, ürte nagu koriander, estragon ja punane basiilik- see teravatipuliste, sakiliste lehtedega.. Mida niiske salvrätikuga kohvrisse pakkida ning siis iga päev vaikselt nuusutamas käia.

Gruusia salat

4 tomatit

4 keskmist kurki

1 sibul

1 küüslauguküüs, hakitud

100 kreeka pähkleid, purustatud

2 spl valgeveiniäädikat

1 spl vedelat mett

suur kimp koriandrilehti, hakitud

1 vars estragonilehti, hakitud

1 vars punase basiiliku lehti, hakitud

soola, pipart

Tükelda kurgid, tomatid. Lõika sibul väikesteks kuubikuteks. Sega purustatud pähklite ja ülejäänud ainetega.

On asju, mis kunagi ei muutu. Mõni lõhn, maitse või olukord võib kanda meid hoopis teise aega ja kohta. Gruusias ei ole viimase 25 aastaga palju muutunud. Meil on ühine minevik, aga kahjuks mitte ühine olevik.

Eestlane on Gruusias võlusõna, mis avab kõik uksed. Oleme „pribaltikist“ ja „pääsenud“. Pole meil ahneid lihtrahvast mittehoolivaid juhte, kõigile avatud piire ega üksieksisteerimise kaitsetut tunnet.

Gruusias söömisel ei suuda keegi oma emotsioone varjata- igas restoranis on portsud hiiglaslikud ja maitsed täiuslikud. Tänavatel käib elav kaubandus – koduveiniputka, õllesaal, kodukanaputka, juurviljapoes võtab ürdivalik jalust nõrgaks, kohe järgmisel tänavanurgal lõhnavad värsked saviahjust tulnud puri`d. Kanad ei ole sinised, vaid harjumatult kollased, ilusate kollaste varvastega. Veini valmistamise traditsioonid on 8 000 aastat vanad ja koduveiniputkas pannakse plastikpudelisse selline jumalik nektar, et joo palju tahad, pea valutama ikka ei hakka. Ise joovad grusiinid kuiva valget, magusat punast saadetakse maiastele hiina ja jaapani prouadele. Peale seda kui vene turg suleti (kes suudavad konsumeerida igat rüübet), on hakatud panustama ka kvaliteeti.

Kahheetia on üks väheseid kohti, kus külavaheteed on asfalteeritud ja see on Gruusias juba väga suur rikkuse näitaja.

Viinamarjavedu Kakhetia moodi

Aga Tbilisi rohketes restoranides (meie lemmik Akhali Gemo) kannavad vanakoolikelnerid laudadele veini, lastele limonaade. Siis külmi suupisteid köögiviljadest ja värskeid salateid, juustuvaagnaid, seejärel savipottides hautisi, hiiglaslikke hinkaale jne, jne.

Hatšapuri, maailma hõrguima sulguniga, on tänavatoit ja see pirakas „soe juustusai“ maksab 80 kohalikku senti, mis on umbes 30 eurosenti. Samal ajal maksab naabrimees Rooma peenes hotellis oma sooja juustusaia eest 18 eurot. Peale Gruusiat ei ole rahakotis oluliselt tunda, et oled reisil käinud. Kohalikel on hea meel, et me nii hästi maksame ja meie oleme õnnelikud, et oleme nii odavalt saanud. Õnnetunnet varjutab ainult, et 3-st lisakilost tuleb pärast vabaneda.

Kõigele lisaks elasime me mugavas majas, milles oli meie päralt nii palju korruseid, et ainuüksi lambipirnide vahetamiseks kulub paaril mehel 3 ööpäeva.

Meie võõrustajad olid erudeeritud, vaimukad vestlejad ning erakordselt lahked, vabastades end mõnel päeval ja ööl tähtsatest ametkondlikest kohustustest, et perekondlikus ringis Gruusiat avastada.

Et Gruusias on menüüd tüsedad ning mitukümmend lehekülge pikad, siis olime õnnelikud, et keegi meid piinlikust olukorrast vabastas ja tellis meie eest.

Mõned tähtsamad hõrgutised:

Gruusia salat

Sulguni- maailmas kõrgelt hinnatud soolakas mozzarella-taoline juust. Suli tähendab gruusia keeles „hing“ ja guli „süda“. Eriline hõrgutis on õhukesed sulguniviilurullid täidetud pipramündiga maitsestatud kodujuustustaolise massiga. Ja Borano- „gruusia fondüü“, see tähendab sulatatud sulguni tuuakse lauda savinõus.

Imeruli hatšapuri- klassikaline ümar (Tbilisile omane) kuju, lisaks sulgunile sees ka imeruli juustu.

Adjaruli hatšapuri- lootsikukujuline, keskele lisatakse toores muna.

Marineeritud toidud- näiteks jonjoli, maitselt meenutab kappareid. Grusiinid võivad turistile nimetada neid marineeritud akaatsiaõiteks. Tegelikult marineeritakse nii õisi kui seemnekodasid ning pärinevad need hoopis kaukasuses laialt kasvavalt stafülea-põõsalt, inglise keeles bladdernut, ladinakeelselt Staphylea colchica. Jonjoli on nii kuulus eelroog, et Lõuna-Osseetia piiri ääres riskivad metsa läinud korilased vene sõdalaste poolt vangistatud saada.

Puri- saviahjus küpsetatud lootsikukujuline sai.

Pkhali- püreestatud köögivilja, kreeka pähkli segu. Uhkemates kohtades on vaagnal vähemalt 5 värvi pkhalisid. Punane on peediga (maitsestatud koriandri, kurkumi, estragoni, fenkoliseemnetega), roheline spinatiga jne

Täidetud köögiviljad, olgu need siis baklazaanirullid (badrijani) või paprikalootsikud.

Marjased ja puuviljased kastmed, kuulsaim neist tkemali- ploomikaste, ja muidugi adžika- terav tšillikaste

Svaneetia sool- kuulus maitsesool koriandri, küüslaugu, tšilli, safraniga

Hinkaalid- hiigalslikud „pelmeenid“, mida süües ei tohi tilkagi sisust maha minna. Esmalt jood seest ära puljongi, maitsed liha- või seenetäidist ja lõpuks sööd ka taigna ära.

Hartšoo- suppide supp, keedetud loomalihast, tummisust annab riis, maitseid muidugi koriander, khmeli suneli, tšillid.

Rikkalikud oa-hautised savipottides- lobio.

Chkmeruli- piimas küpsetatud kana rohke küüslauguga.

Kala süüakse harva, aga kindel hitt on forell granaatõunakastmes (narsharab).

Magustoite on vähe, aga need on hullult tervislikud. Tänavatel ripuvad pikad viinamarjamahlast vorstid pähklitega- churchkhela. Baklava on kreeka pähklitega. Gozinaki- mee ja pähkli maius.