Mitte väga vürtsikas tšilliguljašš sidruniga tipus ehk sööda koolilapsel kõht täis

Kirjutab Jamie Oliver: Mõte küpsetada vintsket sealihatükki mõnusas paprikahautises, kuni see muutub ülimalt hõrguks ja lausa suus sulavaks, tundub mulle äärmiselt põnev. See roog on üks mu lemmikuid ja ma ülen üsna kindel, et kui sa just mingil veidral põhjusel tšilli ja paprika peale nina ei kirtsuta, siis hakkad seda kindlasti ikka ja uuesti tegema. Tõeline klassika.

Kui tomatid, paprikad ja tšillid kasvuhooneuksest välja pressivad, siis saab nad kõik kenasti selle toidu sisse noppida. J.O. põlgurid ei pea seda lugema, aga ise teavad- jäävad heast toidust ilma. Meil on see repertuaaris juba paar aastat ja"publik" iga kord plaksutab. Telesaatest üleskribatud retseptist on mul osa tõlkes kaduma läinud. "Jamie kodus" eestikeelne väljalase osteti aga paraku raamatupoodidest kohe ära ja kordustrükki andis ikka oodata. Sümboolne toit kooli alguse puhul- Jamie kui koolisöögi revolutsionäär! Ja vaatamata sellele kui tähtsad meile lapsed on, on igal lastevanemate koosolekul koolisöök või õigemini massiline koolisöögist loobumine küll teemaks, aga ilmselgelt väga pingeline, tundlik ja paremeitahagiteada teema. Ei tea küll miks?

Haridusessüsteem üldse on temperamentne teema, aga mulle tundub, et kui söök välja jätta, on asi meie koolis ikka üsna hea! Laps tuleb peaaegu iga jumala päev rõõmust särava näoga koolist, öeldes umbes midagi sarnast nagu "täna oli mul elu parim päev" või et täna oli" üüübertore!". Väikese uurimise peale selgub, et õnnelikkuse põhjus ei ole mitte alati rehkendused, vaid pigem igatsugu sehkendused..Siiski õpetajate silmad säravad ja igal aastal tuleb juurde aina ilusamaid, nooremaid ja veel rohkem väge täis õpetajannasid ja koguni meesõpetajaid.

Samas on mul ammugi südamel, et ilmutaks end Eestis restoran, kes lapsi ka restoranikultuuri alal tahaks vagustada. Kunagi oli Strand Pärnus selline teerajaja, aga seegi on nüüdesks soiku jäänud teema. Samas võiks restoranipidajad endale aru anda, et vanemad veedavad oluliselt meelsamini aega kohas, kus ka nende lastele meeldib olla. Tuleb ju tuttav ette restorani veetud lapse kaugusesse suunatud tühi pilk ja pidev küsimine "Millal me minema hakkame?" või siis silmatorkavalt pahur käitumine. Hoopis teine oleks lugu siis, kui nad omaealistega ehk respekteeritud seltskonnaga peenes restoranimiljöös pika laua taha istuma panna ja koolitavas vormis lahti rääkida, miks alustada aperiitivist (ka alkoholivabast) ja mida see sõnagi üldse tähendab, kes on sommeljee, milliseid küsimusi esitada, mida laual olevate riistapuudega peale hakata, mis klaasid need kõik on jne, jne.. Lapsed on väga väärtuslikud kliendid!

2 kg seakaelakarbonaadi

pipar, sool

oliivõli

2 punast sibulat

2 tšillit

2 spl paprikapulbrit (erit hea oleks suitsumaitseline)

2 spl jahvatatud köömneid

majoraani ja punet

5 erinevat värvi paprikat

1 purk letšot (nt isetehtut või grillitud-marineeritud paprikaid või  hoopis Salvesti letšot, mille all mõeldud paprikatükid tomatikastmes,  puhta ja klaari maitsega)

1 purk (400 g) konservtomateid (hetkel saab värskeid)

4 sl punase veini äädikat

Aja üks paks ja raske kaanega ahjupott pliidil kuumaks. Pane lihakäntsakas oliivõliga pruunistuma, keera külgi ja see võtab tõesti 15 minutit. Puista lihale soola, jahvata pipart ja tõsta liha kõrvale. Samas rasvas kuumuta sibulad, tšilli, köömned, majoraan, pune. Sega hulka paprikad, tomatid ja letšo. Tõsta liha ka tagasi potti, lisa äädikas, pisut vett ja tõsta 180 kraadisesse ahju umbes 3 tunniks.

Serveeri keedetud riisiga ja ..kuku sööma? Ei!
Pean ütlema, et just siin ilmneb professionaali (kelleks ma Jamiet pean) maitsetaju ja andekus. 

Kõige tipuks sega kokku kaste hapukoorest (140 ml), sidrunikoorest ja hakitud petersellist.

PS kogus on mõeldud 4-6 inimesele. Mulle tundub 2 kilo liha kuuele siiski natuke palju, tavaliselt teen 1 kilost ja siis saab ka mitu päeva kõvasti süüa. Poja kasvades küllap asjalood muutuvad.