Ploomikook martsipaniga

Suvel tabas kõiki toidublogijaid ploomikoogi hullus. Mulle vähemasti tundus, et kõik tegid ja siis ütlesid sõnaselgelt ülivõrdes hinnangu ploomi-martsipani sobingu häädusest. Kuna meie kodune seltskond on väga kehv koogisööja ja külalised käivad ka kuis juhtub, siis kõike koogiheadust ma järele teha ei üritagi. Muidu tähtpäevi ja külaliste, kes oma tulekust on suvatsenud ka teada anda, vastuvõttu saab küll nii mõnegi koogiga  pidulikumaks tehtud. Aga kas talve kontekstis just ploomi oma see kõige õigem ja maitsvam valik on? Tuleb välja, et on küll ja pealekauba veel väga ilus!! Ploomid peavad just hapud olema ja martsipan mm..magus.

Põhi

50 g võid

75 g hapukoort

1/2 dl suhkrut

3 dl jahu

1 tl vaniljeekstrakti

1 spl riivitud aplesinikoort

näpuotsaga soola

Täidis

6 ploomi

1 dl hapukoort

1 muna

100 g martsipani, riivitud

1 tl vaniljeekstrakti

Põhjaained näpi taignaks ja suru vormi (6 väiksemat või 1 suurem (läbimõõt 24 cm). Hoia vormi vähemalt 1/2 tundi külmas. Eelsoojenda ahi 200 kraadini ja pane põhjad 10 minutiks ahju. Sega täidis. Ploomid viiluta. Viilutamisele aitab kaasa kui kasta ploomid minutiks keeva vee sisse ja siis jääkülma vette. Katsu lõigata terava noaga ümber kivi ühesuurused seibid. Vala vormidesse täidist ja lao peale ploomiviilud. Küpseta 15 minutit väiksemaid kooke ja 25-30 minutit suuremat kooki. 

Kohandatud erinevatest blogidest, peamiselt Roosamannast

Hiina aasta algab Kung Pao kanaga

Tiibeti tarkusi: Traditsiooniline tiibeti meditsiin soovitab muuta toitumist aastaaegadest sõltuvalt. Toiduained on jagatud jahedateks ja külmadeks (yin-tüüpi) ning soojadeks ja kuumadeks (yang-tüüpi). See ei iseloomusta nende temperatuuri, vaid olemust. Kui me sööme jahedaid või külmasid toiduaineid (köögiviljad, enamik puuvilju ja piimatooteid), anname kehale yin-energiat. See on hea näiteks palaviku korral, kui on ülekaalus yan-energia või näiteks kuumusest tingitud kõhukinnisus. Kui kehas valitsevad yini ehk külma sümptomid (pidev külmatunne, käte- jalgade külmetamine, külmast tingitud kõhuvalu), tuleks süüa yang-tüüpi toiduaineid, milleks on vürtsid, ingver, sibul, küüslauk ja liha – nii tasakaalustame yan’i puudujääki kehas ja saame organismi tasakaalu.

Talvel on külm ilm, mistõttu yin-energia on külluslik, yang-energia aga puudulik. Kõik looduses poeb peitu, puhkab ja varjub. Ka yang qi peitub sügavamale. Kui väljas on külm tuleb mõelda kuidas säilitada keha normaalseks elutegevuseks vajalikku sisemist soojust.
Peale talvist pööripäeva hakkab peitunud yang taas aktiviseeruma. See on parim aeg nõrkadele inimestele keha turgutamiseks sobiva toidu abil. Kasutatakse rohkem erinevaid lihatoite. Toitvad ja kosutavad toidud kuluvad ära just õhtuti. Head kosutavad puljongid, punane liha, pruun suhkur. Soojendava toimega on lamba- ja kanaliha, jänes ning kala. Ka on hea puhastatud või (ghee), mõõdukalt ka juust (eriti lambajuust), vein, seesamiõli, pähklid ja seemned. Seedimisele on hea keedetud vesi. Kindlasti tuleks aga talvel vältida rohelist teed, millel on jahutav ja vererõhku alandav toime ning mis on omal kohal soojades maades või siis meil siin palaval suvel. Lühidalt: talvel peaks olema toit soe ja ergutav.

Pille Hiina köögi koolitusel oli üks maitsvamaid toite Kung Pao kana või siis Gong Bao kana. Sichuani provintsist pärit kuulsa roa variatsioone on palju. Meile meeldis just selle nami-nami retsepti magushapusus! Väikesed kanatükid on marineeritud ja vokitud koos maapähklite, ingveri, küüslaugu, talisibulate ja tšillikaunadega.

600 g kanafileed
5 küünt küüslauku, viilutatud
jupp värskelt riivitud ingverijuurt
10 talisibulat (ainult valge osa), kuubikuteks lõigatud
3 spl maapähkliõli (või tavalist toiduõli)
2 tavalist tšillit (originaalis 20 Sichuani Tien Tsin tšillikauna), kuubikuteks lõigatud
2 tl Sichuani pipart ehk aniisipipart
150 g röstitud maapähkleid



Marinaad
0,5 tl soola
4 tl heledat sojakastet
2 tl Shaoxingi riisiveini või poolkuiva šerrit
1 spl tärklist
1 spl vett


Kaste
5 tl suhkrut
1 1/2 tl tärklist
2 tl tumedat sojakastet
2 tl heledat sojakastet
2 spl Hiina must riisiäädikat *
2 tl seesamiõli
2 sl vett

Segada valmis kastmeained ja marinaadiained. Kana lõigata väikesteks kuubikuteks (1 1/2 cm) ja panna marinaadi. Samal ajal ajada õli vokkpannil kuumaks ja lisada tšillipiprad. Kuumutada kuni õli on aromaatne (mitte kõrvetada!). Lisada marineeritud kanakuubikud, praadida tugeval kuumusel pidevalt segades kuni kana hakkab valgeks muutuma. Lisada küüslauk, ingver, talisibul. Vokkida veel veidi ja lisada kaste. Kuumutada kuni kaste pakseneb ja kõik on kaunilt läikiv. Segada hulka eelnevalt röstitud maapähklid.

Head uutest võimalustest tulvil Hiina draakoniaastat!
Tervitan Ellenit ja teisi, kellega 1992 aastal Hiina piiri äärses Tjan-Šanis matkasime ja munapulbrist omletti keetsime, priimusel.

*Chikiang, saadaval Piprapoes

Inimeste talvine toitmine- kirjandust ja orsottot

Linnast kolm versta eemale jääb vana männimets.

Pikkade rootsi suuskadega sebides, igaühel paremas käes (ainult üks kepp?) pikk ja peenikese võruotsaga kepp, naerdes ja omavahel juttu ajades, on üle lumise välja selle poole teel lütseumikasvandik, gümnaasiuminäitsik, pikka kasvu ja jõukas noorsand, kadett ja näpitsprillidega kursuslane, väga lühinägelik noorik, kohmakas ja kõige peale solvuv.

Männimets tuleb lähemale, on maalilisem, suursugusem, mustavam ja rohelisem. Tema kohale on juba tõusnud lüümekahvatu ümmargune kuu. Klaar päikeseketas peaaegu puudutab eemal paremal kuldselt sätendavat, vaevu aimatava roheka värvinguga lumist lagendikku. 

Metsas on hämar, kahutab, kõrge taeva sihi kohal tõmbub külmaks ja sinavaks; kaugel eespool välu servas, lööb mõne eriti pika männi latv punama. Selles metsas on veel mesisem tunda end nooruslikuna, pühademeeleolus, hingata seda joobnustavat talveõhku mingis peatse õnne ootuses. Lütseumikasvandik ootab õnne kõigist pingsamalt, kogu aeg gümnaasiuminäitsiku kõrval suusatades..

Ivan Bunin Armastuse grammatika

Kui mõni loomeinimene räägib silmade särades, millist suurt inspiratsiooni Bunini tekstid talle pakuvad, siis mina tahan neid loomulikult kohe lugeda. Jaa, kahtlemata võib teksti eest Nobeli anda. Ja kahtlemata Buninile tiivaripsutamine väga meeldis. Tema ülimaaliline väljendusviis naise võluva olemuse kohta teeb tõesti põlvist nõrgaks. Khm.. Rääkimata armastatud, lumise ja külma Venemaa kirjeldamisest. Tõe huvides peab märkima, et need ülevad lood Venemaast on kirjutatud hoopistükkis Pariisis, Roomas, ranniku- Alpides.. nii umbes sada aastat tagasi.. Kahjuks küll pea iga novelli lõpus emb-kumb, kas mees või naine, sureb, ja mitte loomulikul teel. See on pisut ootamatu, ebaloogiline ja loo püant läheb mulle kaduma. Kui olin neli novelli järjest sisse ahminud, hakkas asi meenutama Võsareporteri ülekannet räpasest korterist, kus juhmid inimesed on joomapeo edenedes üksteisel pead kirvega pooleks koksanud.. Aga muidu on kõne- ja kadestamisväärt sulejooks siiski sel Buninil. Nii päris, et tunned iga keharakuga milline valgus, milline lõhn, milline temperatuur. Hoopis midagi muud, kui lugeda järjekordet uudist FB-ist või tervitada kedagi distantsilt, mis  on mugav, aga elu sees see ei hoia.

Lähme sebime parem suuskadega. Hingame joobnustavat talveõhku ja naudime vaikust pakaselises metsas, valevalt valget lund kuuskede paksudes okstes, härmas ripsmeid, eemal säravaid tulesid taluakendest, piltilusaid ja liikumatuid aedasid, krudisevaid värskeid lumehangesid, suuskade häält rabedasse lumekoorikusse lõikumisel..

Kahjuks ei ole Bunin üldse kuskil kirjutanud, mida nad ka sõid. Arvatavasti selliste kiretormide keskel läheb inimesel üldse meelest ära süüa.  Meil see muidugi meelest ära ei lähe. Et mitte  head suusailma raisata retseptides tuhnimisele, teeme midagi, mis on alatitoimiv ja kümme korda järele proovitud. Orsotto tuleneb sõnast risotto, mis riisi asemel on tehtud odrakruubiga. Mujal maailmas orzoto. Sobib nii lisandiks kui iseseisvaks toiduks. See retsept restoranist Ö.

Puraviku orsotto
100 g odrakruupi
3 spl oliivõli
1 väike sibul
3-4 tk kuivatatud puravikke (saadaval Viimsi Delicatos, alati võib asendada enda korjatud seentega)

50 ml valget veini (võimalusel õunavein)

500 ml kanapuljongit

100 g toorjuustu

soola, musta pipart veskist, värskeid ürte

Keeda odrakruup soolvees poolpehmeks ( 15 minutit). Samal ajal haki sibul väikesteks kuubikuteks ja hauta õlis klaasjaks (3-4 minutit), lisa käte vahel tükkideks tehtud puravikud ja prae veel paar minutit. Sega sisse kurnatud odrakruubid, lisa vein, keera tuli nõrgemaks ja lase imenduda. Lisa 1/3 kuumast! puljongist, sega ja anna odrale jälle aega selle imendumiseks. Pane puljongit juurde niikaua kuni oder valmis.

Lisa toorjuust, sega ja maitsesta soola, musta pipraga. Lõpuks viska peale hakitud ürdid.

Sinimerekarbid, parimad isutekitajad

Mitte mussels, clams ja vongole, vaid musling, kræklingur, simpukka ja sinimerekarbid.
Mida ma tahan sellega öelda?
Põhjamaad on praegu gastronoomiamaailma tipus. Nii võib vist väita, kui  viimatisel kokkade jõukatsumises olid esikolmikus Taani, Rootsi, Norra. No jumal tänatud, ütlen ma selle peale. Riiklik toetus on selle edu taga!! Poliitika, mis soosib kohalikku, väikest, loob uusi töökohti ja parandab sellega meie üldist heaolu. Kuis muidu hakkavad mehed taas kaluriteks ja naised karjakasvatajateks ning põlluharijateks. Kust muidu sugeneb meie sahvritesse see puhas ja värske tooraine, et me märkaks aastaegade vaheldumist ka toidulaual.. Mille tagajärjeks ongi tervislik toitumine ja elustiil.

Uue Põhjala köögi manifesti algatus pärineb ju tegelikult aastast 2004. Millega põhjendatakse nii erinevat liikumiskiirust teiste põhjamaa riikidega võrreldes? Kui meil on aastaks 2012 Rimis kui suurkauplusteketis koguni eraldi letijupp eestimaistele väiketootjatele tekkinud, siis on areng ju täiesti kolossaalne. Eks ole! Riiklikku toetust sellele kaubale ei paista olevat, sest hind on kallimast kallim. Põllumajandusminister andis koguni aasta alguses teada, et peaks nüüd täpsemalt praktikas paika panema, mida pidada Eesti toiduks. Hea algatus ühe poliitiku poolt tõesti! Eesti tulihingelised ja nõudlikud kokad on end juba aastaid kaheksaks väänanud, et  igapäevaselt eestimaist hankida. Ja väiketootjad on kriminaalideks saanud- et oma kaupa tarbijani viia, tuleb vist kõiki kehtivaid seadusi eirata.

Mulle meeldivad karbid! Püütakse neid ju ka põhjamaades- Norras, Taanis.. Lõpuks ometi saavad eestlastest elunautlejad ja sotsiaalsed olendid. Moodne kodune toit hakkabki olema keset lauda tõstetud pott karpe rohke kastmega, kus näppupidi saia sisse kasta ja veini kõrvale rüübata. Muideks, edaspidi iga päev saia ei saa- põhjamaades ei tohi inimesed, sealhulgas pagarid, laupäeval ja pühapäeval töötada. Ja veini ka ei saa. Põhjamaade riiklik poliitika tõstab alkoholihinna nii lakke, et selle ostmiseks tuleb pangalaenu võtta. Aga miks ka mitte, ehk kainena mõeldakse ometi välja see Eesti Nokia. Karbipoti taga näiteks. Aga mine sa tea, mida alkoholivaba eestlane üldse teha mõistab- kokakursusel üks proua kurtis, et kui veini ei pakuta, siis tema süüa teha ei oska..

Uues Põhjala stiilis karbitoit leiutada oleks päris inspireeriv, aga jäägu see kulinaarselt võimekamatele!
Põhjala karbid võiks olla midagi sama maitsvat kui vahemerepärased  moules marinières- või, šalottsibula, valge veini, peterselli, küüslaugu, loorberi, vürtsiga. Kui ma neid esimest korda sain aastaid tagasi, mul nutt peale ei tulnud, aga vähe puudus ka- lihtsalt nii head olid. On.
Või siis sama aromaatsed ja õiges koguses maitsestatud, kui aasia stiilis karbid..Neid me mõistame küll ise teha, eks ole!

2 spl võid
3 küüslauguküünt, hakitud
1 spl ingverijuurt, hakitud
3 tl punast karripastat
2 tl kalakastet
1 tass kanapuljongit
1 tass kookospiima
1 kg sinimerekarpe
3 spl värskeid koriandrilehti
1 laim, sektoriteks lõigatud

Sinimerekarbid tuleb külma veega pesta ja vajadusel pealt puhtaks küürida, näiteks metallnuustikuga. Taani omad on juba suhteliselt kabeda ja esteetilise välimusega. Katkised ja lahtised peab ära viskama.
Suurel pannil sulatada või. Lisada küüslauk, ingver ning hautada 2-3 minutit (mitte kõrvetada!). Sega korralikult sisse karripasta, kalakaste ning siis kanapuljong, kookospiim. Ära kasuta tavalist puljongikuubikut, rõve maitse tuleb. Lisa karbid ja hauta neid kaane all 6-7 minutit, aeg-ajalt segades. Karbid, mis ei avanenud, viska minema. Serveeri samast nõust või suurest savipotist. Pigista peale laimimahla ja raputa juurde värsket koriandrit.

Burger, loomapihv ja estragonimajonees

Kokkasin aastaid tagasi a la carte köögis.  Söögikoha nimi oli Roosikrantsi Restoran. See oli kindlasti meie territooriumi ainumas  restoran tollal, kes pakkus maailmatasemel french cuisine`i.  Puhas klassika- teod, konnad, prantsuse sibulasupp, šampinjonikaste, krevetid tomatikastmes, châteaubriand, sabayone, nougat, šokolaadi mousse, õunakook vanillijäätisega jne.. Tolle aja Eestis puudus ju tooraine sootuks. Iga viimsem kui klaas-kahvel-tool, iga köögividin, serveerimisnäpits ja  isegi sool toodi Belgiast. Burgundia tigudest, estragoniäädikast, homaaridest, partidest, šokolaadinööpidest rääkimata. Peakokad olid samuti flaamid- Chantal Chapaert ja Emmanuelle Wille. Chantal on tagasi kodumaal, aga Manu jäigi siia ja arendab-nõustab hoolega Eesti kööki ning esindab meid d`Bocusel. Aastaarvuks märgiti 1994,1995 ja 1996.  Keeruline aeg. Tavaline Eesti inimene restoranis eriti ei käinud, kliendid olid (minu arvates) valdavalt muukeelsed ärimehed, kohalikud maffiapealikud ja kasiinoomanikud. See, et maailmade tipprestoranides valitseb diktatuur, ei ole palju muutunud. Kuna pooldan enam demokraatiat, suundusin uutele väljakutsetele. Demokraatial on kahtlemata omad miinused, aga tsiteerides klassikuid, on see parim, mis meil võtta on.

Kirg toidu vastu on jäänud ja uskumatu maitsemälu töötab omasoodu. Näiteks olin ma peaaegu et unustanud, kui pööraselt hea on üks poolküpsuses looma sisefileetükk koos estragonise béarnaise kastmega. Täiesti toimiva kastmeretsepti leiab nami-nami`st. Seda klassikat enam eriti ei pakuta ja vana hea châteaubriand või pippuripihv on oma koha loovutanud hoopis modernsematele pipstükkidele. Korralik sisefilee on õigustatult päris kallis, aga estragoni saab sobitada loomaliha juurde ka muudes variantides. Kahjuks poeestragonist maitset kätte ei saa, pigem võiks kuivatatud ürdi vähese valge veiniäädika ja sutsu veega läbi keeta ja saadud lusikatäie majoneesi hulka segada.

Pihvi jaoks

1 tass (70 g) riivsaia (4 viilu ilma kooreta pehmet saia)
2 spl piima
500 g loomahakkliha
1-2 küüslauguküüs, purustatud
1 spl tomatipastat
1 spl Worcestershire kastet
2 spl petersellilehti, hakitud
meresoola ja musta pipart veskist

Serveerimiseks
6 ciabattat või Fazeri rukki röstkukleid, röstitud
spinatilehti *
karamelliseeritud sibulaid
marineeritud kurke, võib kohe vürtsiseid
juustu, nt tükk cheddarit (vene juust ajab ka asja ära)
estragonimajoneesi

Estragoni majonees
1/2 tassi (150 g) majoneesi
1 tl Dijoni sinepit (mul oli Meira oma)
1 spl estragonilehti, hakitud

Pihvi jaoks pane sai (riivsai) piima sisse likku. Kui piim on imendunud, lisa ülejäänud ained ja klopi pihvitaigen ühtlaseks. Kui olete mõnikord imestusega meenutanud vanu pooltoodete kulinaarialette, kus sealsed kotletid olid korrektsuse etalon- supersiledate servadega ja täpselt ühesuurused, siis seda ei ole sugugi võimatu saavutada. Kotletitaigen või pihvitaigen kui soovite, tuleb kausist kokku kraapida ja suure hooga kausi põhja virutada. Kümne korra järel on tainas parajalt tihke ja sellest võib voolida mida iganes. Kokakoolis sai seda hoolega tehtud, mõnikord hoopis vales suunas, nii et praeguseks kuulsa peakoka taigen leidis uue asukoha õppeköögi laes. Kätte seda sealt loomulikult ei saanud, sest laed olid koolis ikka väga kõrged. Ausalt öeldes ma ei mäletagi, mis tookord sai, võib-olla on üle krohvitud ja tulevastele põlvedele uurimiseks jäetud.

Kui Teil läheb natuke paremini ja taigen säilitab oma asukoha köögilaual, siis vormida sellest 6 pihvi ja küpsetada kuumal pannil, umbes 4 minutit kuummaltki poolt. Lao estragonimajonees, spinatilehed, karamelliseeritud sibulad, loomaliha pihv ja tükk juustu röstitud ciabattale. Serveeri juurde marineeritud kurki ja kui oled õllesõber, siis jahedat vahutavat heledat õlut.

Et mitte kogu oma elu siia laiali laotada, ei hakka ma ütlema, mida mu kallis mees mulle peale kolme burksi söömist ütles..

PS Eks ta imelik on, et üligalamuurse french cuisine juurest jõuab mõttelõng burkside juurde ehk teada-tuntud püstijalatoidule. Ilmselt on see analüütiliste ja loominguliste mõtlemisvõimete uus tasand :)) Prantslased ju iialgi ei söö kiirustades, vaid soliidselt, võttes selleks aega. Kulinaaria on kultuur, kunst ja teadus ja Prantsusmaal annab president kulinaaridele ordeneid. Maa suurima- Auleegioni ordeni on saanud nii Paul Bocuse kui Escoffier. Hea burks on ka ordenit väärt.

* dole.se spinatilehtedel ei ole kahjuks maitset, parem pange burksile mioorto.it lollo rossot-rukolat, kus miskit maiku võib siiski aimata.

Vietnami kanasupp ehk Pho Ga

Käisin eile Pille hiina köögi koolitusel. Oli ikka väga hea. Eriti muidugi kana gong pao. Ja  mõnusas leemes hiina kapsas. Vokitud spargelkapsas oli mu lapse lemmik, kes viimasel ajal vähesele toidukogusele ja tervislikkusele ülemäära suurt rõhku paneb. Head olid frititud pommutaskud jiao yan qie. No ja üldse ei saa mainimata jätta vokitud maksa vürtsikas kastmes. Ja üks magushapu kana oli ka ekstra maitsev..

Varsti pidi tulema šoti koolitus ja siis vietnami oma.
Juba ootan!
Sest tänu Maarja vihjele olen teinud viimase kuu aja jooksul neli! korda Pille vietnami kanasuppi. Ma võin öelda miks.

- vietnamipärane kanapuljong on erakordselt maitsekas

- teeb õnnelikuks-  ingver (kasutatud meil kättesaamatu galangali asemel) ja tšilli on valuvaigistava, immuunsüsteemi toetava ning narkootilise toimega. Õigupoolest manipuleerivad nad teie ajuga- saate "naturaalse kaihvi" ja lisaks võidate külmetushaigused.
- toorest ilma seemneteta tšillit on mõnus krõmpsutada. Meil müüdavad tšillid ei ole toorelt märkimisväärselt tulised. Maailmas leiduvate tšillide kapsaitsiinisisalduse-, värvi- ja kujugamma on muidu tunduvalt mitmekülgsem. Tšilli äkilisust mõõdetakse Scoville skaalas.

- algses faasis saab puljongi valmis keeta ka ilma ingverita, st leemest kurnatud porgandid koos kanalihaga on parim beebisöök

- kõik ained on väikestes kaussides laual ja iga sööja saab soovikohaselt neid oma nõusse tõsta-teismelisega peres või muidu valivate tüüpide korral puudub risk, et toit ei sobi.
- supp on rasvavaba ja tervislik- ohtralt rohelist sibulat (talisibula asemel), mungoa idandeid, röstitud maapähkleid, ingverist-tšillist rääkimata.
- supp on täiesti trasporditav- kõik ained plasttopsidesse, puljong purki ja külla!
- õige nauditav supp on kuum. Puljongit on oluliselt lihtsam kuumana hoida kui kogu suppi, kus kõik ained juba sees. Kuumaks aetud puljong pannakse kuuma kannu ja kallatakse kausipõhja valmispandud ainetele. Kannust puljongi kallamine lisab koguni pisut glamuuri igapäevaellu.

Vietnami kanapuljongi tegemine
1.5 kg kanakoiba või kanatiiba või kanakaelu (keedan tavaliselt terve kana ära)
2.5 l vett
1 suur sibul, viilutatud
2 porgandit, viilutatud
5 cm jupp kooritud ingverijuurt
1 tl soola
sidrunheina, nt kuivatatud
2-3 küüslaugu küünt, viilutatud

Pane kana suurde potti ja kuumuta aeglaselt keemiseni. Eemalda vaht. Rösti porgand-sibul-küüslauk kuumal kuival pannil enne potti lisamist kuldseks. Lisa sidrunhein, ingver, sool. Siis alanda kuumust ning keeda ilma kaaneta tasasel tulel umbes 2 tundi.  

Kalla saadud puljong läbi sõela.
Kui kogu puljongit kohe vaja ei lähe, siis pane üleliigne puljong sügavkülma.

Kanasupi valmistamine
1.2 l vietnami kanapuljongit
1 sl vietnami kalakastet, sobib ka Thai oma
60 g peenelt hakitud värsket kalganijuurt  (asendust tegin ingveriga)
2 tähtaniisi
2 kaneelikoort
1 tl suhkrut
soola
musta pipart
250 g kanafileed
250 lamedaid riisinuudleid

Serveerimiseks lauale väikestes kaussides
4 viilutatud talisibula, asendasin ohtra rohelise sibulaga
250 g mungoa idandeid
4 punast tšillikauna, hakitud
2 laimi, sektoriteks lõigatud
krõbedaks praetud pesa- ehk šalottsibulat
röstitud maapähkleid
koriandrilehti, värskeid

Pane kanapuljong suurde potti, lisa kalakaste, galagani (ingveri) juur, tähtaniis, kaneelikoor ja suhkur, maitsesta soola ja pipraga. Keeda 10 minutit, siis lisa kanafileed ja keeda tasasel tulel veel 10-15 minutit.
Tõsta seejärel kanafileed puljongist välja, rebi peenikesteks ribadeks ning pane kaussi.
Kurna puljong.
Keeda riisinuudlid vastavalt pakendi juhistele, nõruta ning pane eraldi kaussi.
Pane ka ülejäänud ained väikestes kaussides lauale ja kuum puljong kuuma kannu.

Allikas: nami-nami

Šokolaadi-laavakoogid

Esimest korda sõin seda desserti ühes Jean-Georges Vongerichten`i restoranidest New York`is. Mõtlesin, et ilmselt on see perfektseim magustoit, mida ma iial maitsnud olen. Legendi kohaselt olevat voolav šokolaadisisu juhusliku alaküpsetamise tulemus. Kuigi retsept hakkas ilmuma igas ajakirjas ja uudistes, näeksin selles siiski väljakutset igale koduküpsetajale, sest isegi kerge üleküpsetamise korral ei jää sisu enam vedel. Lahendus on traditsioonilise retsepti asemel kasutada täisšokolaadist täidist ehk ganache`t. Šokolaad peaks olema kvaliteetne ja suhteliselt suure kakaosisaldusega.

Kirjutab Rose Levy Beranbaum auhinnatud koogipiiblis "Rose`s heavenly cakes"

Ganache

58 g kvaliteetset šokolaadi,  60-70%-lise kakaosisaldusega*

1/4 tassi+ 2 spl  (87 g) rõõska koort

Sulata šokolaad ja sega kuuma koorega. Hoia enne tarvitamist paar tundi külmkapis. Saadud ganache`st (140 g)  jagub täidiseks 9-10 koogile (igas 14 g).

Taigna jaoks kasuta Rose`i varianti või.. Pildil olevad koogid on küpsetatud Vilma šokolaadimuhvinipulbrist. Pakile pulbrile lisada 200 ml vett,  100 ml õli. Vala muhvinivormidesse pisut tainast, tõsta lusikaga keskele ganache`t ja kalla peale ülejäänud tainast poole või pisut rohkema muhvinivormi jagu.  Küpsetada 22-25 min 190 kraadises ahjus. Kogusest saab 12 tk (seega osad ilma täidiseta). 

Tore õhtu, lapsed sõid ja ajakulu ei mingit. Pidin paari koogi peitmisega suisa vaeva nägema, et järgmisel päeval oleks midagigi pildistada. Ja õige ongi kohe süüa, sest aja möödudes on ganache koogi sisse imendunud ja  mingit voolavat šokolaadilaavat te enam ei näe. Päris õiget laavakooki jahusisaldusega taina korral siiski ei maksa loota. Väga maitsev on täidisega muhvin küll, aga õige vulkaani tarvis tee ilma jahuta taigen.

Rose`i  taigen (7 või 9 tükki, olenevalt vormi suurusest)

43 g tumedat šokolaadi, 60-70 %-lise kakaosisaldusega*

1/4 tassi+ 2 spl kakaopulbrit (21 g)

3 spl võid (42 g)

3 suurt muna+ 1 munavalge, toatemperatuuril

3 spl creme fraiche`t või rõõska koort (43 g)

3 1/2 spl suhkrut (44 g)

Pane ahi sooja 200 kraadi peale. Sulata šokolaad ja sega pehme või, kakaopulbriga. Vahusta munakollased creme fraiche`ga ja sega toatemperatuuril šokolaadiseguga. Vahusta munavalged, lisa suhkur vahustamise lõpupoole ja sega ettevaatlikult taignasse. Jaga vormidesse, pannes ganache`t lusikaga täpselt keskele. Küpseta 10 minutit kui kogusest tegid 9 kooki ja 14 minutit kui kogusest 7 kooki. Lase vormis jahtuda 20-30 minutit. Süüa soojalt. Täiesti jahtunud kook soojendada mikrolaineahjus.

 Retseptis kasutatud Odense ja Vilma tooteid jagas kasutamiseks ja katsetamiseks Kalev.

Kirglikku aasta algust karrikanaga

Aastanumbrite vaheldumine on tegelikult üks hea aeg. Kogu maailm teeb kokkuvõtteid ja sellest mõjutatult teeme seda ka ise. Üks aastane projekt oleks nagu lõpetatud, võimalus resümeerida ja kogutud teadmiste-muljete-suhete pinnalt uuele tasandile astuda ehk siis uue projektiga algust teha. Kitsaskohad on selgunud, arenguvestlus iseendaga peetud ja uued eesmärgid, ettepanekud (iseendale) tehtud.  Nii väikesed kui suured. Me teame, kui meelsasti ja palju võtavad inimesed, ja me ise, sõna valitsuste ja riikide tasandil, aga kui vähe me teeme seda enda pisikestes asjades, nagu tervis, välimus, harjumused, kus me elame, kellega me elame, millega tegeleme, mida mõtleme, mida sööme. Kuigi hoopis need on asjad, mida me saame mõjutada.

Kokkuvõtetega, stiilis eelmise aasta parim.., on aga nii, et eakatel (hii!) ei lase ju mäluprobleemid joont alla tõmmata, sest väiksemad asjad enam ei meenu. Olen paljut, aga selgub, et siiski liiga vähe kirja pannud. Kokkuvõtet teha, nii te ma ka ise uskuma jääks,  keeruline. Näiteks- mind kõige enam mõjutanud sündmus või õppetund, uus kasvatamist väärt taim, kõige suurem reisi- või restoranielamus, parim app, parim loetud raamat või nähtud film aastal 2011. Kõik on pisut kaootiline olnud ja seda saab kindlasti aastal 2012 süsteemsemaks ja paremaks muuta. Retseptide tarvis on ju mul nüüd blogi. Ja üks parimatest juhtumistest aastal 2011 ongi, tänu blogindusele, absoluutselt kindlasti- kulinaarsete mõttekaaslaste leidmine. Isikupärane ja head meeleolu hindav rahvas. Neid vaadates võib küll öelda Anjum Anandi sõnadega: kahtlemata mõjutab toit meie välimust ja eluenergiat. Lisaks on toiduaelamuste ja tarkuste jagamises midagi väga isiklikku ja ilusat.

Parimat karrikokka (ja ma olen palju katsetanud) ja india toidu saadikut, kui Anjum ma aga ei tea. Rääkimata 5000 aastat vanast india terviseteadusest. Õnne tarvis ei ole vaja lahendada globaalseid valupunkte, vaid lihtsalt koriandrit hakkida- sõnab staarkokk, seksisümbol, ajurveda õpetaja ja mida kõike veel..

Indian spices

1 suur kana, lõigatud kanakääridega väikesteks ilma nahata tükkideks

5-6 nelgitera

paar pulka kaneeli

kümme rohelist kardemonikauna

1 kuhjaga spl vürtsköömneid

1 jupp riivitud ingverit

1-2 sibulat, hakitud

8 küüslauguküünt, hakitud

1 kuhjaga tl kurkumipulbrit

1 kuhjaga tl koriandripulbrit

maitse järgi punast tšillipulbrit

1 suur purk hakitud tomateid

pisut garam masala`t

õli, soola

Kuumuta õli suurel pannil, lisa nelk, kaneel,  kardemon, vürtsköömned. Kuumuta pool minutit, lisa sibul ja küpseta veel 10 minutit (nüüd juba pisut madalamal kuumusel, et sibul ära ei kõrbeks). Sega sisse ingver, küüslauk, kurkum, koriander, tšilli. Kuumuta umbes minut, lisa kanatükid ja kuumuta veel mõned minutid. Kalla peale tomatikonserv, lisa soola, veidi  vett ning aja karri keema. Hauta kuni kanatükid küpsed (~20 minutit). Lisa garam masala pulbrit ja sega.

Serveerimiseks keedetud riisi ja joomiseks Riesling`t või Gewürtztraminer`t.

Head vaimset ja füüsilist tervist! Kirglikku aastat!

Retsept: Oma Maitse november 2010

PS Kui soovite teada, mida ma jõulude ajal sõin, siis võin öelda siga see ei olnud. Jajaa, tean, et saan nüüd traditsioonide mitteaustamise eest vitsa. Notsu on kahtlemata parim valik, meie kodus nimetasid mehed soolatud, siis leotatud ja krõbedaks praetud kamaraga lihatükke kompvekiteks. Aga sel aastal tegi kodukasvatatud part notsule ära. Apelsinidega glasuuritud ja apelsine täistopitud part koos kolm tundi haudunud apelsiniste hapukapsaste ja koduste keedukartulitega- sarjast täiuslikud eined.