Suitsutuskasti kala.. õunamoosiga

Nii peaks välja nägema stiilipuhas kalastusretk Abu Garcia moodi

Hiljaaegu rääkis Dominici peakokk Allar Oeselg meedias nii kala kiirsoolamisest kui suitsetamisest. Saarest pärit ja soolasiia peal üles kasvanud mehe kalajutus oli jumet! Suitsetamisest suitsutuskastis ja selle võimalikkusest koguni linnakorteris  jutustas ta nii veenvalt, et  mina välitingimuste omanikuna lasin kõrvad ikka väga lonti ja läksin otsisin selle paganama kasti siis garaažiriiulilt üles. Viis aastat on kingitud kast kurvalt seisnud. Ei olnud aega manuaali läbi lugeda! ja keegi ei taha ju nii rumal või stiilitu olla, et üks jahi-, matka- ja kalatarve alalises elukohas üles seada või kalad üldse valepidi kasti laduda. Ainult lapsed ja lapsemeelsed panevad telgi koduõue üles, sussutavad lõkkel söetoitu teha ja õngitsevad tiigist kokresid - mida me niikuinii igal suvel teeme. Abu Garcia smoker ootas aga mõnd elegantset kalastusretke, mida aga ei tulnud ega tulnud. Lisapinget tekitas ka see, et eeldataval kalastamisel oleks pidanud ju kalu ka saama, mida kasti panna!

No igatahes võttis kõva 5 minutit, et terve talupojamõistusega kasti funktsioneerimisest aru saada ja järgmised 15 minutit, et kalu tossavas kastis hoida. Järgmised 15 tundi olin ma üsna eufoorias. Kastist tuli välja ju puhas kuld! Oeselg nimetab parimaks suitsumekiga kalaks lõhe.

1 suurem lõhefilee, tervena või kuueks lõigatud

meresoola

lehtpuulaaste ja veidi suhkrut

suitsutuskast

Ettevalmistustööd on primitiivsed ja seisnevad lõkke tegemises, nt õue söegrillile. Suitsutuskasti põhja laastude* (lepa või muu lehtpuu omad) panemises. Laastudele suhkru raputamises (lisab suitsu!). Kalade soolaga maitsestamises ja nahk allpool restile tõstmises.  Resti kasti tõstmises. Kasti kaanega sulgemises ja kasti 15 minutiks lõkkele unustamises.

Edasi võis end õnnitleda suurepärase värske suitsukala puhul! Oeselg soovitas kõrvale rohelist salatit ja mõnd magusat lisandit- õunamoosi, veinis küpsetataud pirne-õunu, ahjupeete ja lonksu Gewürztraminerit. Mina täpselt nii tegingi ja tavalistest annustest said duubel- ja mõnel koguni tripleportsud.

Suur laar õunamoosi valmis vaid mõned kuud tagasi- keset sügavat talve. Koduõunte puhul võib nii juhtuda, et parem enne hakkab saabuma ja mõistlik on reageerida. Moos on saanud kõva reklaami, kui ideaalne partner manchego juustule. Uues suhtes suitsukalaga oli aga õnne justkui veel rohkem!

Varsselleri-õunamoos

1 kg õunu

500 g varssellerit

1 sidrun

1 apelsin

2 dl vett

8 dl moosisuhkrut

Igati stiilitu kompositsioon, aga milline maitse!

Koori ja puhasta õunad ja tükelda koos varsselleriga potti. Lisa sidruni-apelsini riivitud koor ja mahl ning vesi. Keeda kaane all 20 minutit. Lisa moosisuhkur ja keeda veel 15 minutit ehk kuni moos pakseneb. Koori vajadusel vahtu. Pane steriliseeritud purkidesse ja hoia jahedas.



 * Abu Garcia smokeriga on kaasas kotike imepeene laastupuruga, millest jagub viiekümneks korraks.
Suitsutuskasti saab toimima ka ilma lõkketa- kasti juurde kuulub põhja alla mõeldud süütevedeliku anum.

Rukolasalat külmsuitsulõhe, soojade kartulite, fenkoli ja koorese murulaugu-sinepikastmega

Üldiselt on kokkamine lihtne, aga nagu igas asjas, vahel õnnestub see suurepäraselt ja vahel üldse mitte.

Tavaliselt saavad asjad hästi tehtud kui on mõnus tuju, huvi ja entusiasm, keskendumine ainult sellele ja piisavalt aega ettevõetu ka korralikult lõpuni viia- nagu igas asjas. Aga isegi siis, kui on oivaline idee ja käes hunnitu tooraine, ei pruugi lõpptulemus olla täiuslik maitseelamus.

Siis tulevad mängu nüansid. Vaid pisiasjad teevad heast suurepärase- nagu igas asjas. Kõige piltlikumalt näeb seda spordis, murdosasekundite pärast kroonitakse keegi võitjaks.

Söögi puhul märkate vahet, kui olete maitsnud kõige tavalisemat rooga, millele on lisatud midagi ekstra head. Näiteks ratatouille, milles on tilk 12 aastat tammevaadis seisnud palsamäädikat. Näiteks õunamoos, millele on sisse torgatud ehtne vaniljekaun. Näiteks värskelt küpsetatud kala, millele on peale raputatud käsitsi korjatud soola kristallid. Või röstleib, millele tilgutatud mahedat oliivõli.

Kes on proovinud, saavad aru, millest ma räägin. Soovitan järele uurida. Kõige lihtsam on seda järele uurida söögikohas, millest on teada, et seal nähakse vaeva, et IGA komponent oleks ekstra kvaliteetne ja tuntakse pisiasjade võlukunsti. Selliseks söögikohaks kvalifitseerus hiljaaegu minu jaoks Fish & Wine.

Mõned näited!

Foie Gras on marineeritud!- portveinis ja jõhvikamahlas, juurde karusmarjatšatni ja röstrosinaleib. Mina tean kedagi, kes läheb seda lähiajal veel ja veel sööma ega jõua suve ära oodata, et ise ka laar karusmarjatšatnit keeta!

Seepiaga mustaks värvitud risoto röstitud kammkarpide ja rohelise herne kreemiga- parim värvivalik ja maitsvaim ehk ka tummiseim risoto, mida ma kunagi saanud.

Tõeliselt luksuslik kalahautis erinevatest kaladest, tiigerkrevettidest ja sinimerekarpidest. Serveeritakse safrani-aioliga. Aioli ehk küüslaugumajoneesiga.

Tagliatelled tiigerkrevettidega viina-koorekastmes, serveeritakse punase kalamarjaga. Kliendid nõuavad ja menüüs millegi muu vastu vahetada ei saa. Kui olete proovinud, siis mõistate miks pealtnäha lihtne pastatoit on hitiks saanud. Vihje- ärge kunagi ostke koju krevette ilma kooreta. Ka väikesest kogusest krevetikoortest saab keeta ka kodustes tingimustes kõige hõrguma kastme, eriti kui kastmesse kallata veel törts alkoholi, näiteks viina. Kui arvate, et see valmistuskäik käib Teile üle jõu, minge  Fish & Wine-i.

Passioniviljatrühvlid ja muud ülihead magustoidud- soe karamelline õunakook külma vaniljejäätisega, šokolaadifondant südamiku ja vaarikakastmega. 

Veiniks soovitatud Verdicchio Castelli de Jesi DOC Classico Anfora Garofoli, Marche, Itaaliast suurepärane. Verdicchio omapära on, et ta sobib lihtsalt enamike (soolaste) toitude juurde suurepäraselt. On värske, samas maitsekas.

Või rukolasalat külmsuitsulõhe, soojade kartulite, fenkoli ja koorese murulaugu-sinepikastmega. Kes siis ei mõistaks kevade hakul ise värkest kurgist, redistest ja murulaugust mõnus salat kokku keerata. Aga imeõhukesi fenkoliviile olete lisanud? Mandoliiniga viilutanud? Või mandelkartuleid proovinud, mis ongi mõnusa mandli-pähkli maitsega? Vutimune pošeerinud? Värskest kurgist linte lõiganud? Külmsuitsulõhet spetsiaalsest allikast hankinud? Murulauguvõrsetega kaunistanud? Või murulaugu jogutikastme sisse ära püreestanud?

Kui Te ei ole midagi sellist kunagi teinud, siis minge sööge seda kuskil, kus seda kõike tehakse, näiteks F&W-is, ja saate aru, et imeväikesed nüansid on need, mille puhul  heast saab suurepärane.

Rukolasalat külmsuitsulõhe, soojade kartulite, fenkoli ja koorese murulaugu-sinepikastmega 
neljale, retsepti saladused avaldas Fish & Wine chef  Riho hiljaaegu ETV hommikutelevisioonis

mõned mandelkartulid, koorega keedetud + tilli+ võid
70 g  rukola salatit
1/4 fenkolit, õhukeseks viilutatud
4 punast redist, õhukeseks viilutatud
1/4 pikka värske kurki, õhukeseks viilutatud
120 g külmsuitsulõhet, fileeritud
4 vutimuna
hakitud murulauku, pealeraputamiseks
õlikastet
murulaugukastet 

Murulaugukaste

500 ml maitsestamata jogurtit
suur punt värsket murulauku
soola, musta pipart
Blendreda kõik kokku ja maitsesta soola, pipraga.

Õlikaste

1spl terasinepit
1 spl valge veini äädikat
100 ml oliivõli
Sega omavahel sinep ja valge veini äädikas. Suuremas kausis pidevalt segades lisa vähehaaval õli.

Pane taldrikule äsja koorega keedetud ja veel soojad pooleks lõigatud kartulid, puista peale hakitud tilli ja võid. Tõsta peale lõheviilud, kurgist-fenkolist-redisest-rukolast-õlikastmest kokkusegatud salat. Lisa pošeeritud vutimunad, tilguta peale murulaugukastet ja kaunista murulauguvõrsetega.

Punakapsa salat jõhvikate, mee ja röstitud seemnetega

Mida me sel kevadel sööme? Punakapsast jõhvikate, mee ja röstitud seemnetega. Vähemalt üle päeva ja isu selle järele ei paista raugevat.

Punakapsa salat jõhvikate, mee ja röstitud seemnetega
neljale

1/4 punase kapsa pead, peenelt riivitud
1 porgand, peenelt riivitud
1 pirn, peenelt riivitud
2 peotäit jõhvikaid
2 spl mett, paksemat, suure kuhjaga lusikatäied
ohtras koguses röstitud seemneid, mandleid ja pähkleid

Jõhvikad purustatakse meega, segatakse riivitud kapsa, porgandi, pirniga. Peale kalla seemneid, kindlasti röstitult.

Seemned röstitakse kuumal kuival pannil kergelt jumekaks, panni aeg-ajalt raputades ja  lõpupoole kergelt kaanega kattes, et kõik seemned pannilt minema ei hüppaks.

Seemnete parim osa on neis sisalduvad üliväärtuslikud õlid, valgud, kiudained.

Punakapsas sisaldab 2 korda rohkem vitamiine kui valge isend. 

Milles mee tõeline aare peitub, ei pea vist selgitama.. Või jõhvikate oma, mille maitse ja omadused külmas vees seistes ei kaota oma sära ka pool aastat hiljem. Et mesi mu ema-isa tarudest Raplamaal ja jõhvikad ka nende näppudega sealsetest rabadest korjatud, lennutab nende väärtuse minu jaoks muidugi lisakõrgustesse.  

Ingverit ja vürtsi täis porgandikook valge šokolaadi kastmega

Kõige selle porgandimaffia jutu juures hakkas mu peas kummituseks käima mõte vürtsikast porgandikoogist valges šokolaadikastmes.  Ma olen alati arvanud, et korralik pagar peab oskama ainult veest ja jahust suurepärase saia teha, aga selleks on kas sepakäsi või siis kiviraiduri omi vaja. Seepärast on Paul Hollywoodi, kui eksskulptori, taignavariandid paljulubavad. Isegi selline, kus sõtkumist üldse tarvitusel ei ole- nagu porgandikook.

Porgandiroosisiirupi retsept Piretilt, kes sai selle omakorda  Mari-Liisilt, kes sai selle.. Igal juhul mina tean kedagi, kes suvel sedasorti siirupist hakkab porgandimoosi keetma! Valge šokolaadi kaste on nii lihtne, et selles osas ei oska ma kellelegi  näpuga sihtida.

Porgandikook

155 ml päevalilleõli
230 g ehk 4 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 1/2 tl kaneeli
1/2 tl piparkoogimaitseainet
1/2 tl jahvatatud kardemoni
1/2 tl jahvatatud ingverit või jupp värskelt riivitud
230 g ehk 2 1/2 dl heledat muscovado suhkrut
1 mandariini koor, riivitud
100 g pekaanipähkleid või kreeka pähkleid
260 g ehk kaks suuremat porgandit, jämedalt riivitud
3 muna, keskmises suuruses

 Valge šokolaadi kaste

valget šokolaadi
rõõska koort
toorjuustu


Porgandiroosid

1 porgand
2 apelsini mahl ja koor
5 cm jupp ingverit, riivitud
1 tähtaniis
1 kaneelikang
vett
2 dl suhkrut


Kuumuta ahi 180 kraadini. Määri 18 cm (aga võib ka 24 cm) koogivormi servad kokku rasvainega ja põhja aseta küpsetuspaber. Sõelutud jahu, vürtsid ja küpsetuspulber sega suurde kaussi. Lisa suhkur, mandariinikoor, pähklid, porgand. Vahusta munad ja klopi õli hulka. Sega kõik omavahel, vala vormi ja küpseta  ~1 tund.

Sulata tahvel valget šokolaadi ja sega veidikese kuuma rõõsa koorega ühtlaseks massiks, löö koos toorjuustuga vahule.

Porgandirooside tarvis koori juurviljanoaga porganditest õhukesed ribad, näiteks ümber oma telje. Apelsinimahl, riivitud koor ja kõik muu aja keema, keeda porgandiribasid selles hetk ja tõsta jahtuma. Kurna ribad ja keera roosideks. Keeduvedeliku ehk tõeliselt maitsva siirupi võib mõnel teisel söögikorral maitsetamata jogurtile lisada ja niimoodi maiustada.

Ürdisoolas kana

Minu köögis käib hügieenikontroll ja toiduteadlane ühes isikus. Inspektor on täielik tuus, kes ilmub suvalistel kellaaegadel. Tavaliselt on kaks varianti. Inspektor ilmutab üliinimlikku ülemeelikust, ei uuri batsillide võimalikkust, lammutades söögi algosakesteks. Ei küsi tooraine päritolu ega säilivusaja kohta. Itsitab oma naljakate või vähemnaljakate vastuste ning häälitsuste, koomiliste pooside, armastuskirjade, nätsumullide ja muidu tobedate lõustade peale. Pistab möödaminnes miskit põske ka. Või on ekstra morn, katsub ja uurib ja mõõdab kahtlustavalt igat potti, külmkapi sisu, valmissöögist rääkimata. Sellises meeleolus inspektor käratab kõuehäälel: "Mis LIHA see on?" Sellisel juhul tuleb sada diplomaatilist lahendust pähe- kas täna oleks targem ütelda "vasikas" või "lehm" või.. Igal juhul tuleb olla ettevaatlik, parem kui ei ütle part, hani või issand hoidku- lammas. Igasugune diktatuur minu köögis on mulle vastukarva, kui ma just ise see diktaator ei ole.. Aga demokraatiat silmas pidades, tuleb rahva häält kuulata ja ütelda .. KANA. Siis on kõik hästi ja rahu maa peal! Nagu  söögist näha- ma kohe kardan seda inspektorit,  varsti 14.

Unistustes teen ma duck confit, aga reaalsus on kana. Vähemalt protseduuri päris algus ja päris lõpp sarnaneb ühele ideaalsele confit-ile, millest ma lähiajal kirjutan. Hetkel boonuseks ürdisoolas ülimaitsev kana sousti ja keedukardulasega. Üheaastane lõi tantsu lahti ja meeskodanik ütles, et keel on tuharate piirkonnas. No ma ei või, kaua ma pean seda kanaülemvõimu veel kannatama?

Ürdisoolas kana

4 kanakoiba

sorts õli

sorts valget veini

sorts vett

sorts rõõska koort

Ürdisool

2 spl meresoola

2 spl suhkrut, eelistatult pruuni

2 loorberilehte

2 spl värsket tüümiani

2 spl peterselli, siledalehelist

1 tl musta terapipart 

Ürdisoola komponendid purusta ühtlaseks massiks, võib ka saumikseriga. Saadud seguga määri sisse kanakoivad ja pane ööseks külmkappi.  Järgmise päeva pealelõunal lao kanakoivad raske kaanega ahjupotti, vala juurde sorts õli, vett ja valget veini. Küpseta kaane all 200 kraadi juures 50 minutit. Võta kaan pealt, tõsta temperatuuri 225 kraadini ja küpseta veel 20-30 minutit. Vala kastmesse rõõsk koor ja rõõmusta hea kanatoidu üle!

Vürtsikas Maroko porgandisalat

Üldiselt ma katsun vältida teemasid, millest keegi on juba väga hästi kirjutanud. Aga seekord tuleb teha risti vastupidi, sest tuleb oma hääl anda- Porgandimaffiale! Mis tore idee muuta maailma piitsa asemel präänikuga! Omaenda lapsepõlvest mäletan ja oma laste juures täheldan kuipalju mõjusam meetod see on.

Porgandimaffia mõte on ettevõtete boikoteerimise asemel suunata teadlikud tarbijaid ühte kindlasse ettevõttesse ostlema. Teenitud lisakasumit ei tohi ettevõte toppida oma kukrusse, vaid  lubab kasutada osa sellest sotsiaalsete või keskkonnaprobleemide lahendamiseks.

Sellekohane aktsioon Eestis saab toimuma Mamos, kes esimesena kvalifitseerus ülemaailmse liikumise silmis. Nii et 16. märtsil porganditoite sööma Mamosse, näiteks valge šokolaadi kastmega porgandikook kõlab juba väga hästi..

Isutekitjaks kõlbab hästi üks Maroko porgandisalat. Erinevalt tuhandetest sarnastest retseptidest on Ottolenghi omas esindatud kogu Maroko vürtside plejaad, aga hästi tasakaalustatult. Nii et silme ette kerkivad ehk tõesti uhked sirgetüvelised palmid, koorma all ägavad apelsinipuud, vaikselt kuumades tüünides sosistav kõrbeliiv, kirevate paeltega kaunistatud kaamelid ja kaasanoogutades suuri vankrilogusid vedavad eeslikesed..

Vürtsikas Maroko porgandisalat

1 kg porgandeid

80 ml oliivõli

1 keskmine sibul

1 tl suhkrut

3 küüslaugu küünt, purustatud

2 keskmist rohelist tšillikauna, peenestatud

1 kevadsibul, hakitud

1/8 tl nelki, jahvatatud
1/4 ingveripulbrit
1/2 tl koriandrit, jahvatatud
3/4 tl kaneeli
1 spl magusat paprikapulbrit
1 tl vürtsköömneid, jahvatatud
1 spl valge veini äädikat
1 spl sidrunikoort, riivitud
40 g värskeid koriandrilehti
120 ml paksu jogurtit
soola

Koori porgandid ja olenevalt jämedusest lõika ratasteks või poolratsteks (~1 cm paksusteks). Pane potti vett, pisut soola ja keeda porganditükke umbes 10 minutit.  Kurna. Teisel pannil kuumuta õlis sibul ja lisa kõik ülejäänud ained (välja arvatud värsked koriandrilehed ja jogurt). Lisa porganditükid vürtsidele, maitseta soolaga, sega hästi läbi ja jäta seisma, jahtuma.

Enne söömist raputa üle koriandrilehtedega ja lisa tilk jogurtit.

Röstjuurikad- pastinaak, maguskartul ja punasibul.

Tahtsin küll eilse toreda päeva puhul rääkida ainult naistest. Naiste puhul on juba, millest kõneleda.. Mul olid koguni mõned ekstra huvitavad retseptid kuulsate naiskokkade repertuaarist katsetamiseks. Aga vahele trügis hoopis muu toit, mida tahaks tõesti jagada. Kellele ei maitseks ahjujuurikad.. Mis ahjukuumuses mõnusalt karamellistuvad ning millele maitset ja aroomi on andnud erinevad ürdid, õlid, palsamäädikad, meed ja piprad. Aga iial enne pole mul  pähe tulnud valmis juurikatele veel miskit vinegreti moodi sousti piserdada. Nüüd tegin selle ebahariliku käeliigutuse ja olin meeldivalt üllatunud. Sidrunimahl lisas mõnusat hapukust ja kapparid soolasust, mis  röstjuurika magususega saavutas suure harmoonia. Soust pehmendas kõvad ja teravad röstjuurika servad ja kõik oli kuidagi.. paras, et mitte öelda ideaalne. Inspireerijaks hoopis Ottolenghi.

Suurepärastele naiskokkadele ikkagi teen suure kummarduse ja ei väsi imetlemast seda energiat ja nutikust, mis  neil karmis toidumaailmas läbilöömiseks vaja.

Juurikad oma maitse järgi, seekord aga ekstra magusad nagu pastinaak, bataat ja punasibul.
Pastinaak ehk aed-moorputk on väga pika ajalooga taim. Kuna pastinaak on sugulane porgandiga, siis ka maitse on sarnane, kuid vängem. Süsivesikuid on ohtralt, mistõttu viljad on magusad.
Maguskartul ehk bataat aga ei ole sugulane kartuliga. Seega mugul ta pole. Mida erksavärvilisem, seda suurem beetakarotiini allikas ehk lootus saada põsed punaseks.

Röstitud juurikad 

2 keskmist bataati (~600 g)
4 väiksemat või 2 suurt pastinaaki (~700 g)
1 küüslaugupea, poolitatud
4 punast sibulat
150 ml oliivõli
4 tüümianivart
2 rosmariinioksa
30 kirsstomatit
2 spl sidrunimahla
4 spl väikseid kappareid *
1/2 tl vahtrasiirupi
1/2 tl sinepit
1 spl röstitud seesamiseemneid, pealepuistamiseks
soola, musta pipart

Eelkuumuta ahi 190 kraadini. Poejuurikad tasub koorida, sest need võivad olla vahatatud. Lõika pastinaak pooleks või kolmeks ja siis sektoriteks (~5 cm pikad ja 1,5 cm laiad). Sibulad lõika kuueks sektoriks.

Sega pastinaagi- ja sibulasektorid  suures kausis korralikult õliga (120 ml), tüümiani, rosmariini, küüslaugu ja 1 tl soola ja veidikese pipraga. Küpseta 20 minutit.
Samal ajal tükelda bataadid umbes sama suurteks sektoriteks ja sega need juba küpsenud sibula- pastinaagiga korralikult läbi. Tõsta pann ahju tagasi ja küpseta veel ~40 minutit. 10 minutit enne lõppu lisa tomatid.
Kohe peale ahjust võtmist piserda üle kastmega, mis segatud sidrunimahlast, kapparitest, vahtrasiirupist, sinepist, ülejäänud õlist ja 1/2 tl soolast.
Üldse pole halb toon koos röstimispanniga lauale tõsta.

 * 1 spl kappareid oli minu jaoks piisav

Eesti tapas- heeringas, peet, maksapasteet

Käisin täna Sadama turul. Julgen kinnitada, et tulemus on kohe väga õnnestunud. Tegemist ei olegi turuga selle klassikalises mõistes, kus lihakered vedelevad jalus ja vastavad brutaalsed aroomid tekitavad tahtmise kaduda kui tuul. Selle asemel hoopis suur pood- puidulõhnaline, kaubakärude, kassalettidega. Täiesti esteetiline, hea tunnetusega tehtud, hubane kujunduselt. Uskumatu toiduvalik ja grusiinide leivaahju aroomid.. Pealekauba Aino oma hapukapsastega, oh see peedimahla ja tšilliga variant! Aino on nüüd terve juurviljaleti boss ja temaga läheb alati jutuks. 

Mul on küll omad kodupoed, muud väljakujunenud lemmikud või soodsad kalaputkad. Aga kui on vaja spetsiaalset sortimenti, maitsvat, kindlat kvaliteeti ning tahaks kõik ühest kohast ja korraga, tuleb sammud ikka seada kolme kaubamaja toidupoodi. Nüüd võib nende suurvõimu periood kuhtuda, sest tekkinud on palju kõvem konkurent segmendis, kus ostuotsuse taga on esmajoones maitse. Ja maitsvaid asju, kohalikke ja väljamaiseid, on seal oi kui palju!

Teiseks on mul, nagu kõigil teistelgi, üks hääl ja sellega ma nõuan tõesti nii kõvasti kui jõuan hobitootjate pruuli, talupekki ja suitsuahjusinki. Mõistliku hinnaga ja legaalselt. Riigi tegu ja toetust, et Eestist saaks kaunis maaelu etalon, kus on talud ja turud ja palju jõukat maarahwast. Ei taha mina käia naaberriigis seepärast, et sealt talukraami osta või jumal hoidku, arstivisiidile minna.

Kolmas tõsiasi on aga see, et mida põhjamaa lihtrahvas ennevanasti sõi, on nüüd maailma ja linnavurlede suurmood. Rasvane soolaheeringas, siseelundid ja peedijuurikad. Need peegeldavad nüüd hoopis kulinaarset heaolu ja trenditeadlikkust :))

Tapas, kui tore hispaaniakeelne sõna, võiks jääda küll emakeeleski kasutusele ja saada kõigile mõistetud kui väike suupiste, mida kõik söövad ja armastavad. Hispaanias on need muidugi sardiinid, oliivid ja koorikloomad, meil heeringas, peet ja maks. Mõelge kilohinna peale, midagi odavamat ja maitsvamat ei ole.

Heeringa kohta kirjutab Mannerström, et nii nagu räimgi, on see teinud möödunud sajandi jooksul läbi kulinaarse metamorfoosi, muutudes põhitoidusest peenemate puhkude pidutoiduks. Rootsipärase heeringa retsept on pärit Merritilt ja ma kirjutan ta siia üles, sest lihtsamat ja mulle meelepärasemat  pole ma enne saanud.

Rootsi heeringas
4 soolaheeringat, fileerida
1-2 sibulat, õhukeseks viilutatud

Marinaadiks
3 1/2 dl vett
150 g suhkrut
1/2 dl 30%-list äädikat
pisut vähem kui kümme vürtsitera
paar loorberilehte
rose-pipra teri umbes kümme

Marinaad ajada keema, jahutada maha ja kallata klaasnõusse, milles tükeldatud heeringafileed (~2 cm paksused seibid) ja õhukesed sibularõngad.
Seista üleöö ja serveerida samas marinaadis koos õhukeselt viilutatud sibulaga.


Hõrgu maksapasteedi retsepti leiab siit ja siit ja siit.  Ahsoo, siit ka muidugi :)

Peeti võib suupistelauale teha ideaalselt Mozza moodi- koorida peedid ja lõigata sektoriteks. Lisada ahjuplaadile küüslauku, tüümiani, oliivõli, palsamäädikat, suhkrut, soola, musta pipart. Küpsetada 165 kraadi juures ~ 30 minutit. Jahutada.

Rohelist- lavašširulle, puuviljasalateid, tervistavaid jooke

Kui räästad tilguvad vägisi võidu ninaga, kasvav rõskus avaldab survet ja muserdust liikmeis ning inimesi haarab teatav omapärane roidumus,  siis talvine toitlus ja eluviis lõpeb iseenesest. Rohelist, palju rohelist ihaldab hing ja kõhuala.  Siinkohal meie ei taha käsitleda neid lõputuid tervisekäskusid, mis sellekohaste ainete tarvitamine meile annab. Peaasjalikult peaks see olema aga puhas rõõm, et inimene vabal meelel organismusele puhkust ja puhastust tahab anda, mitte vaesuse ja talvevarude lõppemise sunnil seda ei tee. Tolmunud mahlapressuur harjatakse  ja seatakse taas teenistusse.
Tekst inspireeritud 1939 a kalendrist Naistesõber

Lavašširull 
Seda söövad koguni lapsed, kuigi koostisainete põhjal nii ei arvakski.
lavašš, õhuke
taist sinki, õhukeselt viilutatud
lehtsalatit
1 avokaado
1 tomat
1/4 sibulat
1 küüslauguküüs


Avokaado (+ õige vähe sidrunimahla) püreestada koos küüslaugu ja sibulaga. Määrida lavaššile, laotada peale salatilehed ja singiviilud. Keerata rulli ja lõigata diagonaalis viiludeks.

Puuviljasalat
Salat puuviljadest on hoopis midagi muud kui puuviljad eraldi ära süüa. Kõik maitsed segunevad omavahel ja tulemuseks ootamatult maitsev vitamiinipomm. Juba aastaid on lemmik-

kiivid
apelsinid
pirnid
rohelised viinamarjad
banaanid







Tervistavad joogid
Kohaseid jooke on võimalik valmistada lugematuis kombinatsioonides. Rohelised, eriti kapsad-kurgid on parimad võimalikud diureetikumid.
Pildil- paar-kolm sellerivart, pool kurki, üks roheline paprika, veidi sidrunimahla.

Tervistavad joogid maalehe raamatu ainetel

avokaadot, melonit, kurki võrdsetes osades, sisse võib purustada kuivatatud aprikoose ja idusid- tsinki, rauda, e-vitamiini

pirne, melonit, sparglivõrseid, kurki võrdsetes osades,  võillelehtede aegu pressida lehed palliks ja teha ka mahlaks- tursete ja veepeetuse vastu

rooma salatit ja ananassi suuremas, sellerit ja apteegitilli väiksemas koguses, maitseks estragoni

peakapsast, nisuorast, mikrovetikat- stressivaenulik ja närverahustav

viinamarju ja ananassi suuremas, sellerit ja lehtsalatit väiksemas koguses

lehtsalatit, apteegitilli, veidi sidrunimahla- peavalu leevendamiseks

kiivit, kurki , granaatõunaseemneid- kõrge vererõhu vastu

spinatit, õunu, paprikat- väsimuse vastu

rooskapsast, porgandeid, artišokki, rohelisi aedube võrdsetes osades, pisut sidrunit- viis parimat köögivilja, mis toodavad looduslikku insuliini

spinatit, porgandeid võrdsetes osades, pisut peterselli ja mikrovetikaid- aneemia vastu

pirne, allikkressi , veidi sidrunit- kõht korda

pirne, spinatit, pisut kuivatatud musti ploome- kolm võimsat kõhulahtistajat

porgandeid, spinatit, punast greipfruuti- liigesepõletike vastu

pastinaaki, rohelist paprikat, alikkressi, värsket kurki- kaaliumipomm

spargelkapsast, käharta peakapsast, õunu, pisut sellerit ja peterselli- üliroheline jook, mis aitab taastada energiavarusid