Kaneel ja õun ehk mis on Sinu Bonnie ja Clyde?

Siin linnas igavas uut seiklust otsin taas	In this boring city I search for a new adventure again
Ja mulle meeldib, et elu on kui Mehhiko seebiseriaal	And I like that life is like a Mexican soap opera
Mind tõukab taganttuul ja patumaitse suus	I'm pushed by the tailwind and the taste of sin in my mouth
Ma tunnen pilku, mis meelitab mind	I feel a glance enticing me
Kui mahlane õun viljapuus	Like a juicy apple in a tree
Su huultelt lugeda võin	I can read from your lips
Et algab pöörane sõit	That a frantic ride is beginning
Ja täna öösel end sinuga vaid	And tonight only with you
Saan tunda kui Bonnie ja Clyde	I will feel like Bonnie and Clyde
Meist maha jääb vaid tolm, kui stardib vana Ford	Only dust is left behind us, when the old Ford starts
Ning hetkeks tundub sel kruusasel teel	And for a moment it seems on this gravel road
Et aasta on kolmkümmend kolm

Just, milline vanaema tegi aastal kolmkümmend kolm õunapirukat ilma kaneelita? Öeldakse, et mõni kooslus on kuritegelikult hea. Nii kirglik, et patumaitse on suus. Nagu Bonnie ja Clyde, kes olid tegelikkuses tõelised kriminaalid, kelle kõlvatul hingel ka inimelud lasusid, aga ikkagi tundus see kuidagi romantiline?

Kui te Mehhiko seriaale juhtumisi ei vaata ja ka linna peal seiklemas ei käi, vaid saate omad eufooriad kuskilt mujalt, siis õun ja kaneel koos ergutavad elujanu päris kindlasti. Kuna kätte on jõudnud õhtud, mil kuumast saunast tulles lumehange hüpata veel ei saa, aga midagi kontrastselt jäist ihu virgutamiseks vajab, siis saab abi  kargetest jookidest, sorbettidest (kaalujälgijatele, sest ei sisalda koort ega mune) ja jäätistest. Ilma saunata õhtul on aga terrassil jäiselt külm ja kuum jook tuletaks meelde, et olete sensuaalne olevus, mitte vaikselt härmatuv jääkamakas!

XANTÉ HOT APPLE

Kuumuta paar klaasitäist õunamahla koos kaneelipulgaga keemiseni.

Vala klaasidesse, lisa igale 4 cl Xante`d

Sega ja serveeri kaneelipulgaga.

Kui Xante on teile tundmatu, siis tasub tutvust teha! Tegemist on konjakikvaliteedis likööriga, mille pirnimaitse on tõeliselt puhas ja elegantne. Kui te kange alkoholi sõber ei ole, siis sobib koju soetada ka ainult selle kuuma joogi tarvis.

Saadaval "eriti hästi varustatud toidupoodides".

Nii näeb välja õunasorbett  Michel Richard`i Citronelles

Õunasorbett kaneeliga

1 želatiini leht

500 g sektoriteks lõigatud õunu

125 g suhkrut

50 g mett

2 suurt kaneelikoort

1 sidruni mahl

5 cl calvadost 

Aseta želatiin külma vette.

Keeda õunasektorid suhkru, mee, kaneeli ja sidrunimahlaga pehmeks, neid aeg-ajalt segades. 

Võta želatiin veest välja ja sega kuuma õunaseguga. Püreeri (enne eemalda kaneelikoored) või lase läbi sõela.

Jahuta täielikult maha.

Maitsesta calvadosega ja vajadusel sidrunimahlaga, et maitse oleks mõnusalt värske. Kui tegemist ei ole täiskasvanute õhtuga, siis lisa calvados keetmise ajal, et alkohol aurustuks.

Külmuta sorbett täielikult jäätisemasinas.  Kui jäätisemasinat pole, siis pane sügavkülmutusse ja aeg-ajalt sega läbi (paari tunni jooksul).

Serveeri näiteks karamellkastmega (sellest mõni teine kord).

PS Õunad tuleks koorida ja tükeldada  külma vette, millele lisatud tiba sidrunimahla. Õunad ei tumene siis ja õunamagustoit ei saa meenutama üht muud, üldsegi mitte söödavat asja.

Retsept pärineb 2007 aastal viimase postituse teinud Kristine kokaraamatust.

Jogurtitort jõhvikate ja valge šokolaadiga

Olete ju näinud hommikutelevisiooni, kui Nadežda küpsetab! Milline soojus kiirgab tuppa kui Nadja seal stuudios armsalt oma kooke kokku paneb, kohmetult midagi ütleb ja samal ajal võluvalt rõõmustab. Mida siis veel küpsetada oma armsale pisipojale kui mitte Nadja kooki!

Esimesele eluaastale liginev pisipere on äärmiselt meeldiv rahvas. Nad on seltsivad ja armastusväärsed. Nad musitavad ja lehvitavad, armastavad ja töötavad ühtmoodi rõõmsa hingega. Sellises vanuses on lapsed suurepärased perekonnaliikmed, olles pere loomulikuks ja entusiastlikuks tuumaks. Neist ja nende ümber pulbitseb elu. Kaugeltki mitte alati ei ole inimene nii terviklikult positiivne igasuguste muudatuste, uudiste ja uute avastuste suhtes. Arvatakse, et mitte kunagi enam ei ole inimene ka nii erapooletu, eelarvamustevaba, varjamatult uudishimulik ja puhtast, ehtsast elurõõmust nii läbi imbunud, kui selles vanuses.

Nadja kook on pehme, et laps ka saaks kooki suhu toppida ja ikka ümmargune, sest 10 kuud on ümmargune number. Mammud on nii ilu pärast, kui annavad magusale haput ka, ning lapsel on neid tore keelotsaga suus ringi ajada. Sünnipäevakook, mis tänapäeval järjest toredam, olevat olnudki oma algses vormis lihtsalt ümmargune valge kakk, valmistatud täiskuu, uuestisünni ja kasvu sümboli auks.

300 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
250 g suhkrut
150 g võid
4 muna
0,5 tl vanillsuhkrut
300 g maitsestama jogurtit
kaunistuseks jõhvikaid ja valget šokolaadi

Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval munad, vanillsuhkur ja jogurt. Sega ühtlaseks massiks. Lisa küpsetuspulbriga segatud jahu, kata 26 cm läbimõõduga koogivorm küpsetuspaberiga, vala segu vormi ning küpseta 175 kraadi juures 40 minutit. Jahuta. Kaunista kook sulatatud valge šokolaadi ja jõhvikatega.
Lastele keeksitaolised koogid meeldivad. Mulle meeldiks lisada martsipanitükke
.

Allikas: Nadja koogid. Nadežda Kaarma
Lastekasvamise mõtted: Kooskasvamine. Anna Wahlgren

Tursk tšilli, sidruni ja avokaadoga a la mexicana

Kalakala ja Pojad teavitas värske jahutatud  tursa ja veel igasuguste Norra põhjavetest pärit mereelukate saabumisest. Üldiselt pidavat kehtima reegel, et mida kaugemal põhjas kalad elavad, seda valgem, tihedam ja puhtam on nende liha. Põhja poole paraneb ka merevee kvaliteet. Ennevanasti olevat ratsionaalsed norrakad keetnud kala merevees, et mitte raisata raha soola ostmisele.  Merevees enam kalu ei keedeta, aga see-eest on hind!!! tulisoolane. Sellisel puhul mõtlen ma alati restoranipidaja elu peale, kes neljateist eurose värske kala sisseostu ja kilohulgihinna puhul peab veel tegevuskulud katma? Valida on nahaga filee (nahk onju hea), nahata filee ja terve tursakere vahel (võib-olla saab sealt maksagi kätte?).

Koržets kirjutab: Tursk on kala, kellesse meie suhtumine on viimaste inimpõlvede jooksul teinud läbi suuri muutumisi. 19. sajandil oli tursapüük (nagu ka angerjapüük) üsna juhuslik, kuna rannarahvas põlgas seda kala välimuse pärast: „suur pea, kõhn keha, tursunud kurgualune, pungis silmad, sarved peas, habe lõua all, alati suu lahti“. 
Turska seostati vanakuradiga (eksole!)— tursad olla söönud vanakuradi rasva ja sellepärast ongi nende silmad pungis ja jalad paistes; kõva tursasaagi puhul üteldi, et jälle on tulemas maailmasõda (Valjala).

Nüüdseks on tursast saanud vääriskala, kelle filee maksab enam kui vikerforelli või nuumlõhe filee. See paneb nii kalurid kui ka huvikalastajad ootusärevalt õhkama — millal küll tursk jälle „plahvatab“… Tõsi, mõned kalamehed „nokivad“ tasapisi turskasid praegugi, aga kes ja kus just, see on ülim saladus.

Kes siiski ilmtingimata tahab turska püüda, peab selleks Norrasse sõitma — juba aastaid käivad eesti kalahullud seal turska, kasskala, hiidlesta jms välja meelitamas.

Kalastamisest on mul ainult kõige paremad mälestused (millal naised ikka koos meesterahvaga kalale lähevad, kuiet nad hullult armunud ei ole. Sellest on igavik, nüüd ma õnnetult armununa kuulaks pigem seda). Samuti armastan ma turska koos NOMU  mexicanaga, sidrunit, avokaadot ja tšillit. Ja muidugi siis võib öelda tšillimist ka, sest ma ei tea mida ametlikud soovitused ütlevad, aga mul oli käepärast mineraalne roheline Vinho Verde Muralhas de Moncao (Alvarinho ja Trajadura viinamarjade segu, mida on igas Porto söögimajas saada ja mis peaks kuuluma iga eestlase Vinho Verde haridusse ja millele Tigu perenaine ka kõva reklaami on teinud ja mida Sadama turult osta saab) ja see oli mehhiko! maitsete kõrvale hää! NOMU on aga täiesti kvaliteetne segu ja kui muidu ma maitseainesegusid, eriti neid, kus ka sool sisaldub (miks peaks kalli raha eest soola ostma?) ei poolda, siis NOMU omasid ma julgen suisa soovitada. Ja kui laste toidulaualt on krõpsud ära keelatud, siis nüüd on hea võimalus koos lastega maiustada ja nachosid guacamole sisse kasta!!!

Guacamole minu äranägemise järgi, koostisained saumikseriga kokku suristada

2 küpset avokaadot (Rimis saadaval tumelilla koorega Peruu omad)
1/4 sidruni mahl
näpuotsaga NOMU mexicanat (ehk siis tuline, vürtsine ja suitsune segu tšillist, vürtsköömnetest, punest, mustast piprast, nelkpiprast, petersellist, sibulast, sinepiseemnetest, punasest paprikast, küüslaugust, koriandrist, murulaugust, soolast ja suhkrust)
näpuotsaga soola
törts 20% hapukoort (no umbes 50 g, andke andeks Kadi ja Kati umbmäärasus, kuna te sünnipäeval mu köögikaalu fondi panustasite (köögikaal on nüüdseks täitsa olemas!)

Aja õli pannil kuumaks ja pane tursatükid pannile. Küpseta kummaltki poolt, maitsesta NOMU mexicana, meresoola ja sidrunimahlaga. Puista peale tšillit ja sidrunikoort. Serveeri guacamole ja nachodega.

Kerge suvepasta rohke värske tomatiga

Kas kujutate ette pastat tomatikastmes, kus on AINULT kaks supilusikat oliivõli ja ei mingit juustu? Isegi mitte koort ega võid? Sellist mõtetki on raske taluda. See oleks nagu Itaalia, kust puudub kange espresso, korralagedus ja tänavaelu, särgiväel inimesed välistreppidel ning tänavate kohal rippuv pesu.  Sellest suudame järeldada, et küllap see on lihasuretaja kurb eine või arsti ettekirjutus ega too kaasa mingeid külluslikke elurõõme. Aga jah, kõik ei ole alati nii, nagu paistab. Retsept on tõepoolest dr Sarah Breweri sulest ja täielik puhastumine programmi järgijatele, aga on tõeliselt maitsev, mahlane ja maitsekas. Ja ülistab igal aastal kenasti saabunud kasvuhoonesoojade tomatite aega!

2 sl külmpressoliivõlii

1 sibul, hakitud
2 küüslauguküünt
350 g lihatomateid , hakitud
1 värske või kuivatatud tšillipipar, hakitud
100 ml tomatimahla
1 sl täisterasinepit
12 musta oliivi
6 sl hakitud värsket basiilikut
450 g värsket spinati - või täisterapastat (minu arvates jagub kastet umbes 250 g kuiva pasta jaoks)
värskelt jahvatatud musta pipart
basiilikuoks, kaunistuseks


Kuumatage õli preapannil ja praadige sibulat ja küüslauku kuni need muutuvad klaasjaks. Lisage tomatid, tšillipipar ja tomatimahl ja laske aeg-ajalt segades 10 minutit nõrgal tulel podiseda. Lisage sinep, oliivid ja basiilik ning laske veel 10 minutit nõrgal tulel keeda. Maitsestage pisukese soola ja musta pipraga. Keedetud pasta nõrutage ja pange kohe kastme hulka.

Lõhe-koore-krevetisupi lavastamine ja suveteatrid

Kirjutab danzumees: Minu planeeritud 17-st suveteatrist on 8 nähtud - Felix Ormusson, Marquis d'Artiste, Saatuse heidikute kuu, Scapini kelmused, Unustatud hinged, Ebahaige, Noor-Eesti ja Peko. Järge ootavad veel Vabrikutüdrukud, Petmine, Pärast surma Jendalis, Ring, Vargamäe voonake, Tühermaa, Tuhkatriinumäng, Morten lollide laeval ja Läbi klaasi. Kui vähegi saaks, siis vaataks ära ka Tants aurukatla ümber, Sinised kilesussid jalas, Tuulesaared, Tasandikkude helinad, Adamson: kujud ja killud, Gilgameš ehk igaviku lõpp  ja Viimsi suveteatri Limpa ja mereröövlid. Ehk suveteatri valikuvõimaluste üle kurta küll ei saaks. Oleks nüüd, et mõnest neist kooruks ka tõeline elamus terve teatriaasta mõistes, nagu eelmisel aastal nii mõnestki. Sest kellel nägemata, siis võib vabalt soovitada nii "Vargamäe varjus" kui ka "Iha jalakate all". Ja Linnateatris mängitakse ju seda kõige-kõigemat, ehk Tõde ja õiguse 4.osa... kui kellelgi peaks see veel nägemata olema... Isegi kui keegi vaatas televersiooni, siis kindlasti-kindlasti tasub seda minna otse ja päris teatris vaatama. See on midagi absoluutselt erilist ja võimast!

Danzumees

Kes julgeks veel kõneleda suveteatrite kardetud kergest ja kehvast tasemest? Ja nii mõnestki on koorunud mullegi elamus ja nii mõnelegi ei saa pileteidki. Nii mõnigi teatriinimene on toidugurmaan- andekad on ikka andekad mitmel alal. Ja kui Hendrik Toompere mulle Stockmannis vastu tuleb, siis ma katsun täiesti ükskõikse näoga ja silmatorkamatult piiluda, mida ta omale korvi on ladunud. Normaalne oleks hoopis talle kõva selge häälega öelda, kuidas mina, minu pere ja muud loomad tema töötlust kalasupist armastame.

1,5 l kalapuljongit

0,5 kg lõhefileed 

15 koorega krevetti

1-2 varsselleri vart

1 fenkol

1-2 porgandit

4-5 kartulit

2 keskmist sibulat

3 küüslaugu küünt

1 kohvikoor

100 g võid

oliivõli

1 spl koriandri seemneid

10 tera musta pipart

5 tera valget pipart

5 tera rose pipart

1 loorberileht

veidi sidrunimahla

värsket tüümiani, basiilikut, tilli ja peterselli

Terve lõhe peast, sabast ja selgroost saab umbes veerandtunnise keetmisega puljongi. Veel mõnusama maitse tarvis võib puljongi sekka visata terve keskmise ahvena või särje. Kurnata.

150 g võid ja tilk oliivõli potiga nõrgale tulele, lisada ribastatud fenkol, varsseller, sibul ja küüslauk, porgandid. Kui mõnus aroom täidab toa, võib peale valada puljongi. Lisada mustad terapiprad ja loorber. Kui supp läheb keema, lisada kartulikuubikud ja lõhefilee koos nahaga, sest see annab maitset.

Naha pead hiljem ära võtma ja tükikese jätma kuskile laua serva- kassile . Ta vajab küttimise või varastamise tunnet. Muidu ta kaotab oma olemuse, riielda teda ei tohi. Hendrik Toompere

Seejärel lähevad supi sisse koorimata krevetid (koor annab maistet ja on ilu pärast ka), värskelt uhmris purustatud koriander, rose pipar, valge pipar. Lase keema, lisa kohvikoor, misjärel lõpeta keetmine. Lisa ülejäänud või ja maitseroheline.

Siis võib supp tõmmata- näiteks kümme minutit. 

Serveerida inglise sinisest serviisist. Laual peab olema taldrik krevetikoorte jaoks ja niiske rätik sõrmede puhastamiseks. 

Suveõhtu pikad varjud Tauno Kangro õuel

Kõrvale juua veini või viina. Mitte mingil juhul vett. Jube maitse tuleb suhu. Ja üldse on parem olla rõõmsas meeleolus.

Mereloomade maitseabi ehk salsa di giovanna

Laev tõstis purjed üles öises fjordis..

Laulab üks ema IGAL õhtul oma pisipojale. See on lemmikviis ja siis veel igasugused muud üminad ja kätust kinni peab ka hoidma. Ei tea, miks minusugusel maarotil merelaulud suhu tükivad, sest kui meri vähegi lokustab, siis ma eelistan ikka kaldal seista. Aga mereline kraam maitseb hää ja merepäevadelele meelitasin koguni oma teismelise kaasa, kes kalalõhnagi ei kannata ja ometi arvas, et oli täitsa tore!

Kammkarbi maaletooja (eestimaa mees, kes seitse aastat neid tuukrina norra merepõhjast korjanud) näitas detailselt, kuidas see karp hõlpsasti avada, söödav osa kätte saada ja kuidas temaga grillil käituda. Ood kammkarpidele on nt Tuuli blogis kirjas ja see ülituslaul on mul ka refrääni eest, kui ise kammkarbiga kokku saan.

Mereteemalisel peol saab peale kammkarpide ka värsket kala! Tallinn on üldse üks omamoodi linn, kogu aeg on päevad ja merepäevadel ujub värske kala kohe kõigi kalakaupmeeste võrku, aga muul ajal aja teda tikutulega taga. Müstika.

Mujal maailmas on aga see häda, et ei oska kõigi nende mereelukatega midagi peale hakata. Kujuta ette, et satud näiteks Tsukiji kalaturule..Seepärast olen otsinud universaalset mereloomade maitsestajat ja hääletanud endamisi parimaks kiireks ja alatitoimivaks variandiks salsa di giovanna. Jamie Itaalia`st ehk Anna Tasca Lanza valdustest pärit niinimetatud Sitsiilia köögi alustala, Jamie fännid teavad seda isegi.

Lisaks pealetükkivale turundusele oskab see poiss (Jamie siis) minu meelest väga hästi süüa teha ja tunneb hea söögi ka ilmeksimatult ära. Kaste ei pea kuuluma ainult välisreisiatribuutikasse- ühel korralikul daamil võiks olla pudelike ikka käekotis koos puudritopsi ja nuusktubakaga. Aitab halvast toidust tingitud halva tuju korral, mõju kohene, tarvitada koos küpsetatud või küpsetamata mereelukatega, kõrvalnähte ei ilmne.

1 sidruni mahl
extra virgin oliivõli (originaalis kolm korda niipalju kui sidrunimahla, vähemtreenitud  või hapulembid või kaalujälgimisele pretendeerijad lepivad väiksema õlikogusega)
3 kooritud ja õhukesteks viiludeks lõigatud küüslauguküünt
värske mündioks
oksake oreganot
sool, must pipar

Kurkumiga marineeritud suvikõrvits

Kõige hullem oli see, et just enne oma surma oli Vilms millegipärast ostnud kümme kilo karamellkompvekke. Need jäid ka kõik järele, ta ise ei jõudnud ühtegi ära süüa, küll aga pidime meie oma hambaid murdma. Karamellid olid kivikõvad ja läksid iga aastaga veelgi kõvemaks. Aga ega siis neid järele jätta ei saanud! Ikkagi hukkunud sangari mälestus. Närisime ja nutsime. Ja küll neid jätkus kauaks! Vilms oli juba kakskümmend aastat mullas, kui meie ikka veel tema karamellidega vaeva nägime. Minu hambad läksid kõik nende nahka, aga kui tiblad sisse tulid, oli ikka veel oma pool kilo alles. 

Tiblad muidugi konfiskeerisid otsekohe kõik karamellid, sest need olid ju Vabadussõja vaikivad tunnistajad ning vabariigi looja helde pärandus oma väikesele rahvale. Karamellid viidi metsa ja tiblad proovisid neid dünamiidiga õhku lasta. Aga karamellidele ei teinud see midagi. Käisin hiljem salamahti seal metsas ja korjasin nad kokku, kõik olid terved ja hiilgasid kuupaistel nagu ussisilmad. Vaat nii häid ja tugevaid kompvekke osati teha Eesti Vabariigi ajal! Lõpuks ma tagusin neist sepikojas paar naela.

Ivan Orava mälestused 

Vot nii osati süüa teha vabariigi ajal ja peale vabariigi aega ka, millest meie muidugi midagi ei tea. Ammuleierdatud asi, aga ikkagi on vahel kurb , et pool oma elust oled elanud justkui mäluaugus ehk sotsialistlikus infoaugus. Augus olemise ajal on muu maailm ikka igasugu hõrgutisi meisterdanud ja paadunud sissetegijad on kõik retseptid kindlasti ammu välja peilinud, aga minusugune senine hoidisepõlgur sellest muidugi mittemidagi ei tea. Minu lapsepõlves tehti teatud kindlat sorti moose ilma igasuguste variatsioonideta ja nii palju, et ma aastaid näiteks maasika-rabarberimoosi suu sisse ka ei võtnud. Rääkimata, et keegi oleks kurkumi marinaadisegusse pannud. Muidugi käidi sanatooriumis Suhhuumis ja Šotsis, aga kes siis kurkumi tõi. Isa tõi vürtse- nagu kaneeli ning nelki, kusjuures nii palju, et jätkus järeltulevatele põlvedelegi. Kurkumi võib-olla isegi toodi, aga sellega ei osatud midagi peale hakata, info ei levinud ja ju siis Ilmar Mikiveril „Siin Washington“ oli tähtsamatki rääkida, kui retsepte jagada.

Kui avasin aga augustikuise Oma Maitse, tõusin sekundipealt toolilt ja suundusin katsetustele. Oma Maitse sisu suhtes olen ma igatsugu arvamusi kuulnud, aga mina väga kriitiline ei oleks. Võib-olla on minu suhtumine kallutatud, kuna pool töötajaskonda elab meie külas, kellest pooli ma tunnen ja liigitaks kindlalt „maailma kõige toredama inimese“ kategooriasse, kuigi inimesi katalogiseerida ei ole ilus.

Igatahes on kurkumivärvilise suvikõrvitsa tegemisõpetus ilmunud juba 1963 aasta The Farm Journal Freezing and Canning Cookbook-is ja perenaised läbi aegade on nimetanud selle valmistamist „great success“.

2 spl soola

1 suvikõrvits

1- 1/2  sibulat (olenavalt sibulaarmastusest)

1 tl selleriseemneid (kuna mul ei olnud, panin oma suurt armastust-apteegitilliseemneid. See on ilmselt koht, kus saab mitut erinevat varianti teha- tilliseemnetega või selleriseemnetega või apteegitilliseemnetega)

1 tl kurkumi

1 tl sinepiseemneid

1 tl sinepipulbrit

1/2 tšillikauna

140 g suhkrut (kõik õige, just 3/4 tassi kulub seda)

500 ml siidriäädikat

NB! mina valmistasin rõõmsalt lahuse 100 ml õunaäädikat+ 500 ml vett 

Vot selle koha peal paluks küll mõne kogenud hoidistaja abikätt. Mida siidriäädika all mõeldakse- meie õunasiidriäädikas on 5%-line. Mis peaks inimese sisikonnast järgi jääma, kui pool liitrit puhast 5%-list äädikat ühe suvikõrvitsa kohta ära tarbida?

Suvikõrvitsad tuleb viilutada õhukeseks. Eks ikka vastavalt võimalustele, nt juurviljakoorijaga. Sool lahustada jääkülmas vees ja valada viilutatud suvikõrvitsatele ja sibulatele. Hoida külmas 1 tund, kurnata ja nõrustada. Marinaadiained lasta keema, keeta 3 minutit. Toatemperatuurini jahtunud marinaad kallata suvikõrvitsatele. Panna purki. Olenevalt säilitamissoovi pikkusest võib ka uuesti kuumtöödelda ehk keeta 5 minutit kaelani vees.