Peet ja purpur-kannatuslill

Peedicarpaccio kitsejuustuga Marco Pierre moodi

Mis on ühist peedil ja purpur-kannatuslillel? Purpur- kannatuslille vilja all olgu siis mõeldud  maracuja, passionfruit, granadill. Paraguailaste rahvuslill, kasvamas teistes sama mõnusates paikades nagu Brasiilia, Austraalia, Bali, California, Hawaii.. Mispuhul need kaks küll võrreldavaks saaksid? Kirevili sosistab ju nii eksootilises keeles. Peet nii lihtlabane, pealegi stiilitult odav. Küllap saab selline optimistlik kõrvutus ja kallutatud maailmapilt viidata  aju puudulikule tööle ja otsmikusagara ülemäärasele aktiivsusele? Aga vot ei ole! Põhjus peitub kummagi vilja erutavates omadustes. Seades tähelepanu alla nii tervistavad jooned kui maitseelamused kui khm-khm potentsiravi.
Kahtlemata saab "peedist pesumasinale trumli", aga ilmselt ka kõige hõrguma roa. Tänu positiivsele meheaumõjule kogub populaarsust muidugi ka briti poissmeeste hulgas, aga mitte ainult. Moekas ja erutab hetkel kõiki maailma parimaid chef-e- täiuslikkuse ihalejaid ja neid, kes rahuldu rahuldavaga. Peedist annab nii mõndagi välja pigistada, mitte ainult äädikaleotist või värvitut borši. Olete ehk näinud viimases "Oma Maitses" Verru peete- trühvlitoorjuustu, kuivatatud puuviljapüree, aprikoosikastme, pohlade ja pähklitega..
Purpur-kannatuslille vili on aga maitsemeeli erutavamaid puuvilju üldse, eriti kui seda päikesekuumalt ja värskelt otse lusikaga süüa..Meie kliima puhul võimalus selle eheduse nautimiseks kasin. Maitsekütil tasub soetada pigem kvaliteetne püree. Ehmatuses ja esmakordselt tõdesin suurt maitsesarnasust meie astelpajuga. Ilmselt siiski mu otsmikusagara liigagar käitumine ja reaalsusega mitteklappiv nägemus.

Tundsin nii peeti kui  passionfruiti koduste vahenditega vääristades suurt rahulolu. Peedipinnalaotuse retsept siin, passionikreem eelneval lehel.

Peedipinnalaotus Eesti talujuustuga

Peedicarpaccio neljale

1 kg peete
meresoola
musta pipart
karp idandeid
lehtpeedi lehti
100 g kreeka pähkleid
1 pakk Esko talu tüümianiga salatijuustu
2 spl vahtrasiirupit
2 spl palsamäädikat
2 spl  oliivõli




Osta poest ilusaid ümmargusi ühesuurusi väiksemaid peete. Koori, keera koos meresoolaga fooliumisse ja küpseta ahjus 180 kraadi juures umbes tund- lase jahtuda ja viiluta nii õhukeseks kui võimalik. Lao viilud taldrikule, piserda peale vahtrasiirupi, oliivõli ja palsamäädika segu. Jahvata õige veidi musta pipart. Võid kastmesegu sisse pressida küüslauku, aga ei pruugi. Lisa lehtpeedi lehti, murendatud juustu, röstitud pähkleid, idandeid.. Miks mitte pohli või jõhvikaid.


PS Otsmikusagarast on juttu palju, sest tulin äsja koolituselt. Õnneliku lapse koolituselt, kus pandi südamele, et jonniva lapsega ärgu püüdku hakkama saada aju vasak poolkera ja inimese ratsionaalne pool, vaid otsmikusagar. Ehk õnnelik laps kasvab õnneliku vanemaga, kellel endal optimismi tase kõrge ning "tass täis". See tähendab ka vanemat, kelle- üllatus-üllatus!- kõht on täis. Kahtlemata on parim aeg jonniva lapse mõistmiseks vahetult peale peedi ja kirevilja manustamist.

Punakapsa salat jõhvikate, mee ja röstitud seemnetega

Mida me sel kevadel sööme? Punakapsast jõhvikate, mee ja röstitud seemnetega. Vähemalt üle päeva ja isu selle järele ei paista raugevat.

Punakapsa salat jõhvikate, mee ja röstitud seemnetega
neljale

1/4 punase kapsa pead, peenelt riivitud
1 porgand, peenelt riivitud
1 pirn, peenelt riivitud
2 peotäit jõhvikaid
2 spl mett, paksemat, suure kuhjaga lusikatäied
ohtras koguses röstitud seemneid, mandleid ja pähkleid

Jõhvikad purustatakse meega, segatakse riivitud kapsa, porgandi, pirniga. Peale kalla seemneid, kindlasti röstitult.

Seemned röstitakse kuumal kuival pannil kergelt jumekaks, panni aeg-ajalt raputades ja  lõpupoole kergelt kaanega kattes, et kõik seemned pannilt minema ei hüppaks.

Seemnete parim osa on neis sisalduvad üliväärtuslikud õlid, valgud, kiudained.

Punakapsas sisaldab 2 korda rohkem vitamiine kui valge isend. 

Milles mee tõeline aare peitub, ei pea vist selgitama.. Või jõhvikate oma, mille maitse ja omadused külmas vees seistes ei kaota oma sära ka pool aastat hiljem. Et mesi mu ema-isa tarudest Raplamaal ja jõhvikad ka nende näppudega sealsetest rabadest korjatud, lennutab nende väärtuse minu jaoks muidugi lisakõrgustesse.  

Vürtsikas Maroko porgandisalat

Üldiselt ma katsun vältida teemasid, millest keegi on juba väga hästi kirjutanud. Aga seekord tuleb teha risti vastupidi, sest tuleb oma hääl anda- Porgandimaffiale! Mis tore idee muuta maailma piitsa asemel präänikuga! Omaenda lapsepõlvest mäletan ja oma laste juures täheldan kuipalju mõjusam meetod see on.

Porgandimaffia mõte on ettevõtete boikoteerimise asemel suunata teadlikud tarbijaid ühte kindlasse ettevõttesse ostlema. Teenitud lisakasumit ei tohi ettevõte toppida oma kukrusse, vaid  lubab kasutada osa sellest sotsiaalsete või keskkonnaprobleemide lahendamiseks.

Sellekohane aktsioon Eestis saab toimuma Mamos, kes esimesena kvalifitseerus ülemaailmse liikumise silmis. Nii et 16. märtsil porganditoite sööma Mamosse, näiteks valge šokolaadi kastmega porgandikook kõlab juba väga hästi..

Isutekitjaks kõlbab hästi üks Maroko porgandisalat. Erinevalt tuhandetest sarnastest retseptidest on Ottolenghi omas esindatud kogu Maroko vürtside plejaad, aga hästi tasakaalustatult. Nii et silme ette kerkivad ehk tõesti uhked sirgetüvelised palmid, koorma all ägavad apelsinipuud, vaikselt kuumades tüünides sosistav kõrbeliiv, kirevate paeltega kaunistatud kaamelid ja kaasanoogutades suuri vankrilogusid vedavad eeslikesed..

Vürtsikas Maroko porgandisalat

1 kg porgandeid

80 ml oliivõli

1 keskmine sibul

1 tl suhkrut

3 küüslaugu küünt, purustatud

2 keskmist rohelist tšillikauna, peenestatud

1 kevadsibul, hakitud

1/8 tl nelki, jahvatatud
1/4 ingveripulbrit
1/2 tl koriandrit, jahvatatud
3/4 tl kaneeli
1 spl magusat paprikapulbrit
1 tl vürtsköömneid, jahvatatud
1 spl valge veini äädikat
1 spl sidrunikoort, riivitud
40 g värskeid koriandrilehti
120 ml paksu jogurtit
soola

Koori porgandid ja olenevalt jämedusest lõika ratasteks või poolratsteks (~1 cm paksusteks). Pane potti vett, pisut soola ja keeda porganditükke umbes 10 minutit.  Kurna. Teisel pannil kuumuta õlis sibul ja lisa kõik ülejäänud ained (välja arvatud värsked koriandrilehed ja jogurt). Lisa porganditükid vürtsidele, maitseta soolaga, sega hästi läbi ja jäta seisma, jahtuma.

Enne söömist raputa üle koriandrilehtedega ja lisa tilk jogurtit.

Röstjuurikad- pastinaak, maguskartul ja punasibul.

Tahtsin küll eilse toreda päeva puhul rääkida ainult naistest. Naiste puhul on juba, millest kõneleda.. Mul olid koguni mõned ekstra huvitavad retseptid kuulsate naiskokkade repertuaarist katsetamiseks. Aga vahele trügis hoopis muu toit, mida tahaks tõesti jagada. Kellele ei maitseks ahjujuurikad.. Mis ahjukuumuses mõnusalt karamellistuvad ning millele maitset ja aroomi on andnud erinevad ürdid, õlid, palsamäädikad, meed ja piprad. Aga iial enne pole mul  pähe tulnud valmis juurikatele veel miskit vinegreti moodi sousti piserdada. Nüüd tegin selle ebahariliku käeliigutuse ja olin meeldivalt üllatunud. Sidrunimahl lisas mõnusat hapukust ja kapparid soolasust, mis  röstjuurika magususega saavutas suure harmoonia. Soust pehmendas kõvad ja teravad röstjuurika servad ja kõik oli kuidagi.. paras, et mitte öelda ideaalne. Inspireerijaks hoopis Ottolenghi.

Suurepärastele naiskokkadele ikkagi teen suure kummarduse ja ei väsi imetlemast seda energiat ja nutikust, mis  neil karmis toidumaailmas läbilöömiseks vaja.

Juurikad oma maitse järgi, seekord aga ekstra magusad nagu pastinaak, bataat ja punasibul.
Pastinaak ehk aed-moorputk on väga pika ajalooga taim. Kuna pastinaak on sugulane porgandiga, siis ka maitse on sarnane, kuid vängem. Süsivesikuid on ohtralt, mistõttu viljad on magusad.
Maguskartul ehk bataat aga ei ole sugulane kartuliga. Seega mugul ta pole. Mida erksavärvilisem, seda suurem beetakarotiini allikas ehk lootus saada põsed punaseks.

Röstitud juurikad 

2 keskmist bataati (~600 g)
4 väiksemat või 2 suurt pastinaaki (~700 g)
1 küüslaugupea, poolitatud
4 punast sibulat
150 ml oliivõli
4 tüümianivart
2 rosmariinioksa
30 kirsstomatit
2 spl sidrunimahla
4 spl väikseid kappareid *
1/2 tl vahtrasiirupi
1/2 tl sinepit
1 spl röstitud seesamiseemneid, pealepuistamiseks
soola, musta pipart

Eelkuumuta ahi 190 kraadini. Poejuurikad tasub koorida, sest need võivad olla vahatatud. Lõika pastinaak pooleks või kolmeks ja siis sektoriteks (~5 cm pikad ja 1,5 cm laiad). Sibulad lõika kuueks sektoriks.

Sega pastinaagi- ja sibulasektorid  suures kausis korralikult õliga (120 ml), tüümiani, rosmariini, küüslaugu ja 1 tl soola ja veidikese pipraga. Küpseta 20 minutit.
Samal ajal tükelda bataadid umbes sama suurteks sektoriteks ja sega need juba küpsenud sibula- pastinaagiga korralikult läbi. Tõsta pann ahju tagasi ja küpseta veel ~40 minutit. 10 minutit enne lõppu lisa tomatid.
Kohe peale ahjust võtmist piserda üle kastmega, mis segatud sidrunimahlast, kapparitest, vahtrasiirupist, sinepist, ülejäänud õlist ja 1/2 tl soolast.
Üldse pole halb toon koos röstimispanniga lauale tõsta.

 * 1 spl kappareid oli minu jaoks piisav

Rohelist- lavašširulle, puuviljasalateid, tervistavaid jooke

Kui räästad tilguvad vägisi võidu ninaga, kasvav rõskus avaldab survet ja muserdust liikmeis ning inimesi haarab teatav omapärane roidumus,  siis talvine toitlus ja eluviis lõpeb iseenesest. Rohelist, palju rohelist ihaldab hing ja kõhuala.  Siinkohal meie ei taha käsitleda neid lõputuid tervisekäskusid, mis sellekohaste ainete tarvitamine meile annab. Peaasjalikult peaks see olema aga puhas rõõm, et inimene vabal meelel organismusele puhkust ja puhastust tahab anda, mitte vaesuse ja talvevarude lõppemise sunnil seda ei tee. Tolmunud mahlapressuur harjatakse  ja seatakse taas teenistusse.
Tekst inspireeritud 1939 a kalendrist Naistesõber

Lavašširull 
Seda söövad koguni lapsed, kuigi koostisainete põhjal nii ei arvakski.
lavašš, õhuke
taist sinki, õhukeselt viilutatud
lehtsalatit
1 avokaado
1 tomat
1/4 sibulat
1 küüslauguküüs


Avokaado (+ õige vähe sidrunimahla) püreestada koos küüslaugu ja sibulaga. Määrida lavaššile, laotada peale salatilehed ja singiviilud. Keerata rulli ja lõigata diagonaalis viiludeks.

Puuviljasalat
Salat puuviljadest on hoopis midagi muud kui puuviljad eraldi ära süüa. Kõik maitsed segunevad omavahel ja tulemuseks ootamatult maitsev vitamiinipomm. Juba aastaid on lemmik-

kiivid
apelsinid
pirnid
rohelised viinamarjad
banaanid







Tervistavad joogid
Kohaseid jooke on võimalik valmistada lugematuis kombinatsioonides. Rohelised, eriti kapsad-kurgid on parimad võimalikud diureetikumid.
Pildil- paar-kolm sellerivart, pool kurki, üks roheline paprika, veidi sidrunimahla.

Tervistavad joogid maalehe raamatu ainetel

avokaadot, melonit, kurki võrdsetes osades, sisse võib purustada kuivatatud aprikoose ja idusid- tsinki, rauda, e-vitamiini

pirne, melonit, sparglivõrseid, kurki võrdsetes osades,  võillelehtede aegu pressida lehed palliks ja teha ka mahlaks- tursete ja veepeetuse vastu

rooma salatit ja ananassi suuremas, sellerit ja apteegitilli väiksemas koguses, maitseks estragoni

peakapsast, nisuorast, mikrovetikat- stressivaenulik ja närverahustav

viinamarju ja ananassi suuremas, sellerit ja lehtsalatit väiksemas koguses

lehtsalatit, apteegitilli, veidi sidrunimahla- peavalu leevendamiseks

kiivit, kurki , granaatõunaseemneid- kõrge vererõhu vastu

spinatit, õunu, paprikat- väsimuse vastu

rooskapsast, porgandeid, artišokki, rohelisi aedube võrdsetes osades, pisut sidrunit- viis parimat köögivilja, mis toodavad looduslikku insuliini

spinatit, porgandeid võrdsetes osades, pisut peterselli ja mikrovetikaid- aneemia vastu

pirne, allikkressi , veidi sidrunit- kõht korda

pirne, spinatit, pisut kuivatatud musti ploome- kolm võimsat kõhulahtistajat

porgandeid, spinatit, punast greipfruuti- liigesepõletike vastu

pastinaaki, rohelist paprikat, alikkressi, värsket kurki- kaaliumipomm

spargelkapsast, käharta peakapsast, õunu, pisut sellerit ja peterselli- üliroheline jook, mis aitab taastada energiavarusid

Punaste marjade passioon- 100% eestimaine müslibatoon

Laps tuli teatega, et ta vajab pisut (päris suur summa) taskuraha, et osta sõbrapäeval plastmassist südameid ja muud seesugust oma tuhandele väga heale sõbrale. Mitte, et sõbrapäev mulle ei meeldiks, olen nõus koguni teatavale (kahjuks päris suurele) kommertslikkusele läbi sõrmede vaatama, kui ometi leitakse põhjus üksteisele head öelda ja oma armastust väljendada. Ma arvan, et olen võimeline koguni plastmassist südame üle rõõmustama, kui see huumorivõtmes või armastavast südamest tuleb.

Aga minus tõstis pead isetegija. Müslibatoone söön hea meelega. Poe omi. Kui näiteks lõuna on vahele jäänud ja pealelõunal hakkab nälg silmanägemist ära kustutama. Aga neid ise teha? Meisterdamine on muidugi väga lõõgastav, aga .. Mis siis veel järgmisena, toortoit näiteks? See on kõik juba liiga veider ja öko, vist..

Lugesin siis siit ja sealt, ühtegi eeskujulikku juhist ma ei leidnud, seega segasin kõik oma äranägemise järgi. 

Ja ma ütlen, et homme teen veel- kuivatatud õuna, ebaküdoonia tükkide, kaneeli ja meega. Ja palju seemneid- linaseemneid, kõrvitsaseemneid, päevalilleseemneid! Ja kolmandaks troopilise- kleepuvate viigimarjade, datlite ja muu säherdusega. Igasugused õhitud seemned ja terad on ka hea mõte! Eestlane ju nii armastab seemneid!

Punaste marjade müslibatoon

250 g täistera kaerahelbeid (2 1/2 tassi *)

150 g sarapuupähkleid

100 kuivatatud jõhvikaid

100 g kuivatatud maasikaid

100 g kuivatatud kirsse

1 purk (200 ml) kibuvitsamarjahoidist

80 g võid

1/4 tassi mett, magusamasõbrad võivad lisada veidi toorsuhkrut, panin 4 spl

mõned lusikad vedelikku, näiteks õunamahla või ebaküdooniahoidisetõmmist

Kui mõnd hoidist, nt kibuvitsa oma, ei lisa, võiks vedelikku ilmselt pisut rohkem panna, et lõpptulemus kivikõva ei saaks.

Rösti kuivad kaerahelbed ahjuplaadil 180 kraadi juures, sega aeg-ajalt. Kulub umbes 20 minutit. Rösti ahjus ka pähklid, eemalda tumedad kestad ja haki. Lase jahtuda. Sulata potis või, mesi (suhkur), kibuvitsamarjahoidis, lisa vedelik. Sega kõik kokku ja määri tihedalt ahjuplaadile. Küpseta ikka 180 kraadi juures 15 minutit. Lase jahtuda ja lõika tükkideks.

PS Ma üldse ei eita, et pealkiri sarnaneb väga Punaste pükste passioonile- jutt, mis mind  üliväga lõbustas.

* tavaline suur tass mahuga 250 ml

Kõrvitsasupp õuna ja suitsuse juustuga

Kirjutab João Lopes Marques (portugaallane): Et minus on paras jagu jäärapäisust, otsustasin oma tšehhitariga perenõustaja juurde minna, enne kui laseme oma suhtel šahh-matiga lõppeda. Mulle ei mahtunud pähe, et kaks ilusat inimhinge ei saa olla harmooniliselt koos vale maasikamaigu, halvasti ajastatud caffè latte või natuke imeliku maitsega kitsejuustu pärast.
See olnuks liiga mage kaotus. Allaandmine. Aga meie nõustaja ei olnud kuigi optimistlik: „Toit, eriti toidu jagamine, on suhetes äärmiselt oluline. Meie alateadvuses on toit elu allikas. Sellepärast see ongi inimestele nii tähtis.“
Suhte lõpp sai olla vaid nädalate küsimus. Nagu eesti rahvatarkus ütleb: “Armastus käib kõhu kaudu”. Ja nii ongi. Paraku tavaliselt eiratakse, et ka naine võib samal põhjusel mehest ilma jääda. 

Kui asute kõrvitsatest suppi keetma,  võib juhtuda, et teinepool Teie vaimustust ei jaga, aga tasub proovimist ;)

Food & Wine ilmutas 32 retsepti hooajalisest toidust, üks silmatorkavam kui teine.

Kõrvitsa-salveipirukad parmesani ja kreeka pähkliga

Kõrvitsasupp porrulaugu, valge veini ja pastinaagiga

Kuldne kõrvitsa-kartulipüree

Suur pirukas kõrvitsa, šampinjonide ja gruyere juustuga

Kõrvitsakarri kikerhernestega

 Ja kohe avalehel kõrvitsatest supp õunte ja suitsuse juustuga, mida muutsin:

2 spl oliivõli
1 keskmine sibul, viilutatud
250 ml õunasiidrit
2 õuna, hapukamat
1 kg kõrvitsat
750 ml puljongit, kana või köögivili
200 ml  35%-list rõõska koort
sool, pipar
1/4 tl muskaatpähklit riivitud
2 spl võid
150 g juustu, suitsumaitselist, tükeldatud (parim Smoked Cheddar: maitse- ja sulamisomaduste tõttu)

Puhasta kõrvits pehmest sisust, koori ja lõika suuremateks kuubikuteks. Õuntel eemalda südamik. Küpseta õunad ja kõrvitsakuubikud 200 kraadises ahjus 20-30 minutit (oleneb kuubikute suurusest). Pannil kuumuta oliivõli ja hauta selles sibulaviilud, lisa õunasiider ja lase segul kokku keeda, ~5 minutit. Lisa õunasisu (ilma kooreta), kõrvitsakuubikud, puljong ja aja keema. Keeda tasasel tulel kuni kõrvits on lõplikult pehme, jahuta pisut ja püreesta. Maitsesta soola, pipra, muskaatpähkliga. Aja supp uuesti kuumaks, lisa juust, või, rõõsk koor. Serveeri röstitud kõrvitsaseemnetega ja tilguta peale kõrvitsaseemneõli. Õli on küll kallis, aga tasub kõrvitsahooajal siiski soetada, annab hää maitsenüansi.

Röstitud maisi supp vürtsika maitsevõiga

Kui küsida toidublogijatelt, millist võõramaist toiduajakirja nad eelistaksid, siis paljud annavad oma kõrged punktid inglaste Deliciousele. Tõepoolest- kaunid fotod, suurepärased retseptid, leidlikud ideed. Eriti vägev on hooajalise tooraine rubriik- tõepoolest, mida peale hakata kõigi nende tomatite, ploomide ja põldmarjadega. Parema kliimaga õnnistatud paikadest toodud pommude/baklažaanide, nektariinide, maisitõlvikute ja viigimarjadega? Nii juhtubki, et Deliciouse`st inspireerituna ilmuvad tõelised hõrgutised ka meie laudadele- tomati tarte-tatin või pommumoos.

Mind hullutab ka mais. Näiteks alpide itaaliapärastes restoranides on polenta (maisijahupuder) väga pakutav toit. Kui teised eelistavad maisikördile peenemaid või harjumuspärasemaid roogi, siis mina lasin endale  kuldset putru üle päeva taldrikule lajatada.

Mõned näited Deliciouse hooajatoitudest

Maisijahupannkoogid, serveeritud kuumsuitsulõhe, creme -fraiche ja murulauguga

Ploomimoos apelsinide ja kardemoniga

Viigimarjad ja põldmarjad tähtaniisisiirupis..

.. no ja siis Röstitud maisi supp vürtsika maitsevõiga

3 suurt maisitõlvikut
50 g sulatatud võid

1 keskmine sibul, õhukeselt viilutatud
1 küüslauguküüs, purustatud
1 väike porrulauk, õhukeselt viilutatud
1 väike porgand, õhukeselt viilutataud
1, 2 liitrit köögiviljapuljongit
2 tl sidrunimahla
1-3 tl peensuhkrut (oleneb maisi magususest)

Maitsevõi jaoks
1/2 tl vürtsköömne seemneid
1/2 tl koriandriseemneid
50 g võid, pehmet
1 väike chillikaun, peeneks hakitud
1/2 tl kurkumi
1/2 tl paprikapulbrit
1/4 tl soola

Kuumuta ahi 220 kraadini. Lao koortest puhastatud maisitõlvikud tihedalt ahjuvormi. Puista soola ja nirista peale supilusikatäis sulavõid. Pane ahju umbes 30 minutiks, esimese poole küpsetusajast fooliumi alla. Teise poole ilma, sest maisitõlvikud võiksid olla õrnalt pruunistunud.  Jahuta ja eemalda tõlvikute küljest noaga kraapides terad. Kuumuta/hauta pannil ülejäänud võis küüslauk, sibul, porru ja porgand ning see võtab umbes 10 minutit.  Sel ajal võid valmistada maitsevõi. Selleks aja kuiv pann kuumaks ja rösti sellel vürtsköömne ja koriandriseemned (keskmisel kuumusel kuni kergelt pruunistuvad ja hakkavad aroomi eraldama). Jahvata. Sega pehme või sisse koos tšilli, paprikapulbri, kurkumi, soola ja värskelt jahvatatud musta pipraga. Pane kõrvale, aga ära külmuta.

Lisa eelnevalt kuumutatud köögiviljadele puljong, aja keema ja keeda umbes 5 minutit kuni köögivili pehme. Lisa maisiterad, jätka kuumutamist umbes 3 minutit või niikaua kuni maisiterad pehmed! Enne püreerimist lase supil jahtuda ja peale püreerimist aja uuesti korraks keema, maitsesta sidrunimahla, suhkru, soolaga ja värskelt jahvatatud musta pipraga. Serveeri kuumalt koos teelusika maitsevõiga.

Delicious annab kenasti teada, et kogus on 4- le, kilokaloreid 423 ja palju proteiine, rasvu jne..

Paar rasket momenti on supiteol ka- kui oled maisitõlvikud ära röstinud, siis need näevad nii isuäratavad välja, et süüakse enne käest ära. Vürtsköömneid ja koriandriseemneid röstida ja jahvatada on tüütu, aga maitse ja aroom, mis tekib- hädavajalik.

Värske tšilli annab maitsevõile särtsaka punase värvi, kahjuks oli mul kuivatatud kaun, aga teine kord ma sellist järelandmist ei tee.

Ja veel mõned tõelised supileiud eesti toidublogidest, mis ka päikese tuppa toovad või muidu kuuma sisse ajavad.

Läätsesupp kõrvitsa ingveri ja tšilliga
Tõeline borš maitsestatud nelgi ja mustade ploomidega

Kerge suvepasta rohke värske tomatiga

Kas kujutate ette pastat tomatikastmes, kus on AINULT kaks supilusikat oliivõli ja ei mingit juustu? Isegi mitte koort ega võid? Sellist mõtetki on raske taluda. See oleks nagu Itaalia, kust puudub kange espresso, korralagedus ja tänavaelu, särgiväel inimesed välistreppidel ning tänavate kohal rippuv pesu.  Sellest suudame järeldada, et küllap see on lihasuretaja kurb eine või arsti ettekirjutus ega too kaasa mingeid külluslikke elurõõme. Aga jah, kõik ei ole alati nii, nagu paistab. Retsept on tõepoolest dr Sarah Breweri sulest ja täielik puhastumine programmi järgijatele, aga on tõeliselt maitsev, mahlane ja maitsekas. Ja ülistab igal aastal kenasti saabunud kasvuhoonesoojade tomatite aega!

2 sl külmpressoliivõlii

1 sibul, hakitud
2 küüslauguküünt
350 g lihatomateid , hakitud
1 värske või kuivatatud tšillipipar, hakitud
100 ml tomatimahla
1 sl täisterasinepit
12 musta oliivi
6 sl hakitud värsket basiilikut
450 g värsket spinati - või täisterapastat (minu arvates jagub kastet umbes 250 g kuiva pasta jaoks)
värskelt jahvatatud musta pipart
basiilikuoks, kaunistuseks


Kuumatage õli preapannil ja praadige sibulat ja küüslauku kuni need muutuvad klaasjaks. Lisage tomatid, tšillipipar ja tomatimahl ja laske aeg-ajalt segades 10 minutit nõrgal tulel podiseda. Lisage sinep, oliivid ja basiilik ning laske veel 10 minutit nõrgal tulel keeda. Maitsestage pisukese soola ja musta pipraga. Keedetud pasta nõrutage ja pange kohe kastme hulka.

Kurkumiga marineeritud suvikõrvits

Kõige hullem oli see, et just enne oma surma oli Vilms millegipärast ostnud kümme kilo karamellkompvekke. Need jäid ka kõik järele, ta ise ei jõudnud ühtegi ära süüa, küll aga pidime meie oma hambaid murdma. Karamellid olid kivikõvad ja läksid iga aastaga veelgi kõvemaks. Aga ega siis neid järele jätta ei saanud! Ikkagi hukkunud sangari mälestus. Närisime ja nutsime. Ja küll neid jätkus kauaks! Vilms oli juba kakskümmend aastat mullas, kui meie ikka veel tema karamellidega vaeva nägime. Minu hambad läksid kõik nende nahka, aga kui tiblad sisse tulid, oli ikka veel oma pool kilo alles. 

Tiblad muidugi konfiskeerisid otsekohe kõik karamellid, sest need olid ju Vabadussõja vaikivad tunnistajad ning vabariigi looja helde pärandus oma väikesele rahvale. Karamellid viidi metsa ja tiblad proovisid neid dünamiidiga õhku lasta. Aga karamellidele ei teinud see midagi. Käisin hiljem salamahti seal metsas ja korjasin nad kokku, kõik olid terved ja hiilgasid kuupaistel nagu ussisilmad. Vaat nii häid ja tugevaid kompvekke osati teha Eesti Vabariigi ajal! Lõpuks ma tagusin neist sepikojas paar naela.

Ivan Orava mälestused 

Vot nii osati süüa teha vabariigi ajal ja peale vabariigi aega ka, millest meie muidugi midagi ei tea. Ammuleierdatud asi, aga ikkagi on vahel kurb , et pool oma elust oled elanud justkui mäluaugus ehk sotsialistlikus infoaugus. Augus olemise ajal on muu maailm ikka igasugu hõrgutisi meisterdanud ja paadunud sissetegijad on kõik retseptid kindlasti ammu välja peilinud, aga minusugune senine hoidisepõlgur sellest muidugi mittemidagi ei tea. Minu lapsepõlves tehti teatud kindlat sorti moose ilma igasuguste variatsioonideta ja nii palju, et ma aastaid näiteks maasika-rabarberimoosi suu sisse ka ei võtnud. Rääkimata, et keegi oleks kurkumi marinaadisegusse pannud. Muidugi käidi sanatooriumis Suhhuumis ja Šotsis, aga kes siis kurkumi tõi. Isa tõi vürtse- nagu kaneeli ning nelki, kusjuures nii palju, et jätkus järeltulevatele põlvedelegi. Kurkumi võib-olla isegi toodi, aga sellega ei osatud midagi peale hakata, info ei levinud ja ju siis Ilmar Mikiveril „Siin Washington“ oli tähtsamatki rääkida, kui retsepte jagada.

Kui avasin aga augustikuise Oma Maitse, tõusin sekundipealt toolilt ja suundusin katsetustele. Oma Maitse sisu suhtes olen ma igatsugu arvamusi kuulnud, aga mina väga kriitiline ei oleks. Võib-olla on minu suhtumine kallutatud, kuna pool töötajaskonda elab meie külas, kellest pooli ma tunnen ja liigitaks kindlalt „maailma kõige toredama inimese“ kategooriasse, kuigi inimesi katalogiseerida ei ole ilus.

Igatahes on kurkumivärvilise suvikõrvitsa tegemisõpetus ilmunud juba 1963 aasta The Farm Journal Freezing and Canning Cookbook-is ja perenaised läbi aegade on nimetanud selle valmistamist „great success“.

2 spl soola

1 suvikõrvits

1- 1/2  sibulat (olenavalt sibulaarmastusest)

1 tl selleriseemneid (kuna mul ei olnud, panin oma suurt armastust-apteegitilliseemneid. See on ilmselt koht, kus saab mitut erinevat varianti teha- tilliseemnetega või selleriseemnetega või apteegitilliseemnetega)

1 tl kurkumi

1 tl sinepiseemneid

1 tl sinepipulbrit

1/2 tšillikauna

140 g suhkrut (kõik õige, just 3/4 tassi kulub seda)

500 ml siidriäädikat

NB! mina valmistasin rõõmsalt lahuse 100 ml õunaäädikat+ 500 ml vett 

Vot selle koha peal paluks küll mõne kogenud hoidistaja abikätt. Mida siidriäädika all mõeldakse- meie õunasiidriäädikas on 5%-line. Mis peaks inimese sisikonnast järgi jääma, kui pool liitrit puhast 5%-list äädikat ühe suvikõrvitsa kohta ära tarbida?

Suvikõrvitsad tuleb viilutada õhukeseks. Eks ikka vastavalt võimalustele, nt juurviljakoorijaga. Sool lahustada jääkülmas vees ja valada viilutatud suvikõrvitsatele ja sibulatele. Hoida külmas 1 tund, kurnata ja nõrustada. Marinaadiained lasta keema, keeta 3 minutit. Toatemperatuurini jahtunud marinaad kallata suvikõrvitsatele. Panna purki. Olenevalt säilitamissoovi pikkusest võib ka uuesti kuumtöödelda ehk keeta 5 minutit kaelani vees.

Kevade pühitsus Liguurias- L’inaugurazione delia Primavera

Mis võiks olla toredam, kui alustada oma toidule pühendatud blogipidamist vahemere köögiga. Ja veel itaallaste omaga, kes suurimad toidunautlejad ning toidu üle filosofeerijad..

Tee, mis tahad, aga ei ole Läänemere võlud võrreldavad Vahemere omaga. Olenemata rahvusest, religioonist, ajaloost on igal vahemereäärsel maal olemas see mõnus kliima, päikesesoe, parimad lõhnad, värvid, sumedus ja maitsed, mis ühe põhjamaalase õnnehormoonid vallandavad. Rääkimata veinist.. Ja rääkimata õitsvatest puudest-põõsastest ning 20-ne kraadisest kevadilmast märtsikuus..

Seekord viis tee meid Genovasse, ühte peamisesse Vahemere sadamasse, mis Itaalia turismiobjektide esikolmikusse või koguni esikümnesse ei kuulu, aga siiski suurepärane, säilitanuna oma sajanditepikkuse šarmi ja väljanägemise. Kaunis Genova linnas kulgeb ka draamafilm „Genova“ Briti viljakalt režissöörilt Michael Winterbottomilt, peaosas Colin Firth, kelle britilik olek mind jätkuvalt lummab. Juba tee Genovasse on nii vaatemänguline ja mägine, et tasaselt pinnalt saabunu peab pilgu pigem kaugusesse fokusseerima , et harjuda ja mitte kiirpeatust nõuda. Sügavate rannakäänakute taga võib aimata üliluksuslikku autodevaba jahisadamat Portofinot ja Cinque Terre „külasid“.. Aga see on juba hoopis teine jutt. Põhja poole jäävad Piemonte viinamarjaaiad ja Alpid.. Aga see on juba kolmas jutt.

On üks hoopis eriline põhjus, miks Genova mulle nii oluliseks kujuneb. Nimelt on see esimene reis minu armsale-armsale pisipojale, kes saab reisil viiekuuseks ja ka uue uhke itaaliapärase nime- Edoardo. Maakeeli Eedu ja passi panduna Eduard. Mida laps sulle pakub on armastus. See on ühtekuuluvus, vastastikune mõistmine ilma küsimuste ja vastusteta, jagatud rahuhetked. Pea pooleaastase lapse tuju on päikseline, ta naeratab kõigile ning uudistab rõõmsalt ilma ja inimesi. Lennukis ja hotellis on ta seltskonnaelu hiilgav täht, temaga reisil käia on omaette elamus, sellest midagi toredamat vaevalt et leidub.

Niisiis Genovas ei kohta Eedu pere mitte midagi glamuurset, tänavapildis ei näe Ferrarisid ega Bugatte.. Genovas on vanade aegade võlu, kitsad tänavad, igivana San Lorenzo katedraal, peaväljak Piazza De Ferrari, peatänav Via XX Settembre, vana sadam Porto Antico, kõik jalutuskäigu kaugusel. Ka Genova elanikkond on vananev ja siin näeb šikkides ülikondades vanamehi ja päikeseprillides daame. Võib arvata, mis järgnes, kui Berlusconi olevat ameerika presidendi külaskäigu puhul andnud korralduse pesu kuivatamine tänavatel lõpetada. No kuulge, itaalias on traditsioonid!!! Ka söömine käib kindlas järjekorras: antipasti ehk isutekitajad, il primo esimene käik (pasta, risoto), il secondo teine käik (kala/liha salati/köögiviljadea), formaggi juustuvalik, dolce magustoidud ja küpsetised, kohv, grappa, limoncello..

Loomulikult on liguurialased veendunud, et nende köök on parim. Süüakse palju kalu ja mereande, mis ei ole ühel vahemereäärsel maal eriline uudis. Liguuria oma kala on anšoovis ehk acciughe, millest valmistatakse soolast pirukat torta di acchiughe`t, aga seda kasutatakse ka pitsades. Avastan Genova restoranide menüüs erakordse nimistu pastasid, võiks öelda, et Liguurias on pastahullustus. Suppidest tuntuim minestrone ikka alla genovese, lihatoitudest küülik, juustudest kitse- (capra) või lamba- (pecora) juustud. Kohaliku veiniga on küllap sama lugu, mis prantslaste Provence nn kuulsa roosaga, ülitarbitav jahutatult kohalikus kliimas, aga kõlbmatu kodumaale kaasavõetuna kui reisieufooria möödas. Küll aga sobivad mulle ka kohalike seas kõrgelt hinnatud klassika ehk eelroatoidud: parma sink melonitükikestega ja Grana Padano juust pirniviiludega.

Liguuria köögi pärl on pesto genovese. Just Liguurias puhuvat meretuuled kõige õigemini ja paistvat päike õigeima nurga alt, et põhikomponent basiilika saavutaks oma täiuslikkuse tipu :-) Tänud Petronedele, kes kirjastavad eestlasete elu-olu laias maailmas, nii on võimalik saada ka täpsed emakeelsed juhised otse algallikast. Kahjuks on Eestis talv, basiilika ei voha peenramaal ja kuigi näpud sügelevad proovimast, peab pestotegu suve ootama. Küllap peaksid itaallased mind idioodiks, kui prooviksin pestot meie poeürtidest valmistada. Aastaid tagasi ei mõistnud ma rucola-hullustust, kuniks enda aialapil kasvatasin..

Liguurias on väga populaarne artišokk- minu absoluutne lemmik. Maaletooja koduleht annab teada, et artišokk on gurmaanide köögivili, mis 18. sajandil oli suursuguse elulaadi näitaja ja seisusekohane toit rikastele prantsuse aadlikele. Legendi järgi toovat artišoki söömine paremini esile armutundeid. No arusaadav, miks Eestis seda nii keeruline hankida on- rikkaid aadlikke vähevõitu, samas eestlase tunde-elu rikkuses mul kahtlusi pole.

Artišoki valmistamise põhiosa seisneb ettevalmistuses. Artišokk on teatavasti ogaline, see-pärast tuleb tipu-osa ja pealmised lehed eemaldada. Artišokk tumenemise vältimiseks ja maistsestamiseks  sidruniga kokku hõõruda. Youtube-ist leiab hulgaliselt detailseid videosid, sisesta vaid otsingusse- pulizia carciofi (artišoki puhastamine).

Niisiis retsept, mis pärineb Kristiina Praakli „Minu Itaalia“ -st. Võtta parmigiano reggiano juustu ning toppida see artišokilehekeste vahele, maitseks veel pisut soola ning oliivõli. Laduda artišokid ahjupotti istuvasse asendisse, hautada ahjus. Söödav osa on minimaalne, vaid südamik ja õiepõhi, aga see-eest.. Minul valmisid tõelised armuõied.  Veiniks võta külm prosecco või üldse mitte midagi alkohoolset, artišokk mõjub niigi narkootiliselt..