Basel

Aasta blogimist täis! Ja tegemist taas töötava ema, abikaasa, lastekasvatusspetsialisti, koristaja, aedniku, söögitegijaga jne.. Kõik toredad ametid, aga ühes isikus? Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Basel ja Rhein

Ilmselt olen ma enim reisinud Šveitsis. Ja mitte seetõttu, et ma oleksin ärihai, kes paar korda nädalas sealsetes pankades koosolekutab ja suurt raha pööritab. Või põeksin Šveitsi, kui unelmate reisisihtkoha hullustust. Nii on juhtunud, sest šveitslased on tõesti osavad tõstukeid oma iluga õnnistatud mäekülgedele paigaldama. Kui Alpid on pärlikee, siis Šveits on üks suur ja särav pärl selles. Nii olengi suusakoti rataste raginal (osad rattad kukkusidki alt ära) kellavärgi täpsusega funktsioneeriva rongi peale jooksnud, Mont Blanci imetlenud, Davosi põhjatutesse hangedesse pea ees maandunud, hiiglaslike järvede äärsetes kohvikutes kevadpäikese käes nurrunud, õitsvaid põõsaid ja nartsissipeenraid nuuskinud- märtsikuus, Zürichis ostelnud (tõesti odavad kingad), Genfi kuulsal autonäitusel tiibadega autosid jõllitanud, jalakäija kiirusel autoga üle Passo Spluga kulgenud, sest GPS arvas, et see on parim võimalik tee rannikult sisemaale..Kui itaallased peavad Matterhorni juurde jõudmiseks jalgevahepulgaga justkui kepphobusega üle mäenõlvade galoppima, siis Šveitsi poole peal on selleks rong!! Nii saavad Zermatti ulmekallist linnakesest mäele tõusta ka mukitud tädid naaritsakasukates koos nende Gucci`sse rõivastunud hoolealustega- olgu nad siis lemmikloomad või lapsed- niisama 3500 meetri kõrgusele patseerima. Itaalia! tundub seal, sellise naabri kõrval, vaene ja kole.

Seekord oli aga Šveits ja Basel reisisihtkoht iseenesest. Omapärane valik tõesti, aga..! Loodetavasti värsked rahvaloenduse arvud ütlevad, kui palju eesti noori välismaal õpib. Päris suur number ilmselt! Koduigatsust nad seal ei põe (kui, siis varjavad hästi). Hoopis kojujääjatel tekib tunne, et peaksime neid justkui „vaatama minema“..Nagu oleksid nad haiglas või võõrutusravil :O Igatahes toob selline kohtumine loodetavasti palju rõõmu kõigile osapooltele.

Kuna Basel on ülikoolilinn, siis oli väike võimalus, et elus ses linnas ei ole nii lootusetult igav ja konservatiivne nagu Šveitsis üldiselt. Šveits ei ole seiklejatele, selleks on siin kõik liiga sinivereline.

Kuna Šveits on üks Euroopa jõukamaid riike, on siinsetes linnades ohtralt võimalusi elu nautimiseks.

Ooperiesine lõbus installatsioon. Silmist vettpurskava kuju kohta räägitakse, et teadmata on, kas ta nutab selle pärast, et uus maja on nii kole või selle pärast, et liiga ilus!

Louvre Baseli moodi

Basel Rathaus

Pealtnäha tunduvad šveitslased muidugi sama lihtsad inimesed kui me isegi. Paraku eeldavad nad ka, et maksame samasuguse endastmõistetavusega nendetaoliste astronoomilisi arveid. Šveitsis on oma kontseptsioon rahaga ümberkämisel. Piltpostkaart jääb ostamata, kui  ei näe selleks põhjust sularahaautomaadist välja võtta 50CHF, mis on väikeseim mõeldav summa, mida aparaat väljastab ega taha maksta ka krediitkaardiga, kuna kaardiga osteldava miinimumi 20CHF täitumiseks peaksid soetama veel muud kila-kola nagu alpi lehmade kuldseid kaelakellasid või käokellasid või lihtsalt šveitsi kellasid.

Basel on aga pisut teistsugune tõesti - oluline on kultuur, muuseumid, ülikool. Vähetähtis pole muidugi ka äri ja tabletitööstused. Vaatamata sellele on üldine meeleolu rahulik, lõõgastav, koguni vaikne! Võiks öelda aeg-ajalt ka kanepilõhnaline! Mõni ime, Baselis loodi esimene LSD. Aedades õitsevad põõsad ja sidistavad tuhanded linnud. Puhas, kuigi FC Basel võitis neil päevil meistritiitli ja rahvas rõõmustas tänavatel.

Mina kui suur söögisõltlane, tundsin muidugi ennekõike huvi, mida Baselil mulle kulinaariavallas pakkuda on. Seni on alati mulje jäänud, et Šveits sobib suurepäraselt dieedipidajale. Söögiisu kaob seal sootuks, sest kõik on nii kallis. Teiseks tundub saksa keel mulle millegipärast kõige inetum väljendusviis toiduainete jaoks.. Mitte ükski saksakeelne menüü ei ole seni minu gastronoomilist tähelepanu äratanud. Selles piirkonna spetsialiteedidki-flammekuche, baeckeoffe, kugelhopf.  Booooring! Päris kindlasti on huvitavam mõnes muus keeles lugeda, et kohapealt tuleks kaasa osta Valais`i (Wallis) piirkonna veine, sest need on head, aga Šveits impordib ainult 3% oma toodangust. Igatahes on Baseli piirkond suurepärane koht oma eelarvamustest vabanemiseks. Piirkonnas on Michelini tärniga restorane kaksteist! ja konkreetselt Baseli linnas kolm! Sedasorti restoranide tiheduseskaalal teine koht! Esimene koht kuulub muidugi Pariisile. Chevdal Blanc hotellis Les Trois Rois; Les Quatre Saisons hotellis Europe  ja Stucki. Ja siis veel peen koht Teufelhof, kust saab soetada Šveitsi aasta veinitootjaks valitute toodangut, näiteks Adrian Mathier`i.

Stucki tundus kodus eeltööd tehes kõige erutavam- esiteks austusest Tanja Grandits`i kui naischef`i vastu, kes säherduse raske ameti on valinud. Teiseks „aroma kitchen“ kontseptsiooni tõttu, mis lubab kõikidel meeltel hullata, mitte ainult keelenäsadel. Värvid, lõhnad, kuju, struktuur, suurus- kõik on oluline. Kolmandaks pööraste kombinatsioonide pärast- sibul kaneeliga, kammkarbid kardemoniga, banaanijäätis rohelise pipraga, veis mee ja safraniga. Huvitav!

Haute cuisine Baseli moodi

Maasikad, spargel, hollandi kaste.. riesling

Olgu öeldud, et mitte üheski haute cuisine paigas me ei käinud. Pühapäeval ja esmaspäeval on sellised ka kõik kinni. Elasime täiel rinnal üliõpilaselu, käies Saksa poole peal toiduaineid ostmas, vanalinnas türklaste kebab`idega maiustamas ja ühiselamu köögis koos oma kallitega parimaid endatehtud ühisõhtusööke nautimas- maasikate, sparglite ja Alsace rieslingutega! Rieslingutega, millest lähiajal pikemalt kohe tahaks rääkida!

Minu kallid